tugines 1875. a. jõustunud põhiseadusele ning seda kutsuti kolmandaks vabariigiks. Põhiseaduse järgi teostas täidesaatvat võimu 7 aastaks valitud president. Seadusandlikuks võimuks oli Saadikutekoda koos Senatiga. Nii oli Prantsusmaal välja kujunenud parlamentaarne riigikord. Kodanlike parteide kõige pahempoolsema tiiva moodustasid radikaalid ja radikaalsotsialistid, kelle tähtsaim liider oli G. Clemenceau /klemenso:/. Parlamentlikus võitluses sai ta kuulsaks valitsuste kukutajana ja Vene tsarismi ägeda ründajana. KIRIKU JA KOOLI SUHTED. Teravaks poliitiliseks probleemiks Prantsusmaal kujunes kiriku ja kiriklike organisatsioonide osa ühiskonnas. Jõukatest perekondadest lapsed, eriti tüdrukud said tihtipeale oma hariduse kloostri- või kirikukoolides, kus järgiti paljuski keskaja traditsioone ja elulaadi. 1902.a. parlamendivalimistel olid edukad radikaalid ning valitsuse etteotsa sai vähetuntud poliitik E. Combes /komb/. Tema ajal suleti üle 3000 kirikukooli. 1905
Sisearmee juhatajaks ja tutvustas teda oma armukese Joséphine de Beauharnais'ga; Direktooriumi ajal praktiliselt riigipea; oli teadlik Bonaparte'i ja Sieyèsi riigipöördekavatsusest, kuid ei sekkunud vahele lootuses saada viimastelt tulus ametikoht uues valitsuses; Bonaparte hüvitas tema "heategu" suurema rahasummaga ja pagendas ta pealinnast; "kuningatapjast" Konvendi saadikuna polnud tal küll peale Waterlood õigust elada Prantsusmaal, kuid ta jäi uuetele võimudele Robespierre'i kukutajana ,,märkamatuks" 32 Hébert [e´beer], Jacques René (1757-1794) ajakirjanik ja Pariisi Kommuuni aktiivne liige; oma ajelehes "Le Père Duchesne" õigustas 2. septembri tapatalguid; Marie-Antoinette'i ülekuulamisel, esitas viimasele rõvedaid ja siivutuid küsimusi, mida ei häbenenud ära trükkida ka oma ajalehes; tema ja Chaumette'i kohta kehtib 19. saj. ajaloolase Ernest Renani lause: "Kui kahju, et revolutsiooni üllaid ideid viisid ellu nii ebasümpaatsed inimesed
riigipea; oli teadlik Bonaparte’i ja Sieyèsi riigipöördekavatsusest, kuid ei sekkunud vahele lootuses saada viimastelt tulus ametikoht uues valitsuses; Bonaparte hüvitas tema “heategu” suurema rahasummaga ja pagendas ta pealinnast; “kuningatapjast” Konvendi saadikuna polnud tal küll peale Waterlood õigust elada Prantsusmaal, kuid ta jäi uutele võimudele Robespierre’i kukutajana „märkamatuks” 32 Hébert [e´beer], Jacques René (1757-1794) – ajakirjanik ja Pariisi Kommuuni aktiivne liige; oma ajelehes “Le Père Duchesne” õigustas 2. septembri tapatalguid; Marie-Antoinette’i ülekuulamisel, esitas viimasele rõvedaid ja siivutuid küsimusi, mida ei häbenenud ära trükkida ka oma ajalehes; tema ja Chaumette’i kohta kehtib 19. saj. ajaloolase Ernest Renani lause: “Kui kahju, et revolutsiooni üllaid ideid viisid ellu nii ebasümpaatsed inimesed
annaabi.ee 
