Ka avamaal elavatel sõralistel (antiloobid, gasellid) on värvinägemine üsna hea – orienteerumine keskkonnas ja kiskjate äratundmine nägemismeele abil on üsna oluline. Kehakeel on suhteliselt rikkalik. Valdavalt kasutusel lähisuhtluses, liigisiseses kommunikatsioonis. Koer püüab saada silmast silma kontakti nii siis, kui agressiivne või kui tahab midagi paluda, sel juhul kontekstist oleneb, kuidas tõlgendada – kas saba liigub laialt (siis tahab ilmselt paluda midagi), kas kuklakarvad turris jne Sama asja tähendused (nt saba püsti) on liigispetsiifilised; sabal kommunikatsioonis üks olulisemaid rolle. Olulised ka näogrimassid (nt koerlastel, kaslastel jne) Nt kui koerale mingi toit üldse ei meeldi, siis ta teeb grimassi, tõstab silmahammaste juurest mokad üles – arvatakse, et ka inimese naeratus on olnud algselt seesama sotsiaalse ebamugavuse väljendamine, asendusreaktsioon –
niisuguseid inimesi, nagu pereliikmed, lähedased sõbrad ja armsamad. Aga kui kõige intiimsemas tsoonis lubatakse puudutusi, siis välimine tsoon lubab küll lähedust, kuid mitte füüsilist kontakti. Igaüks, kes siseneb sellesse tsooni meie loata, võib põhjustada hulga nii vaimseid kui ka füüsilisi vaenulikke reaktsioone. Kui käivitub meie enesekaitse ja turvamehhanism, tõuseb meil vererõhk ja adrenaliinitase. Kuklakarvad lähevad turri ja nahk tõmbab kokku. Me kas taganeme, astume teelt kõrvale või sulgeme enda täielikult nagu võime teha, sisenedes rahvast täis lifti, kus on praktiliselt võimatu füüsilist kontakti vältida. On mõningaid eraolukordi, mil lubame võõra oma välimisse intiimtsooni: rahvarohked klubid ja baarid, liftid, bussid ja allmaarongid. Ometi on füüsilisel lähedusel oma piirid, mida nendes olukordades aktsepteerime. 3.1
annaabi.ee 
