Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde) Aasta (2 silpi, astmevahelduseta) Suur (2 s A-t II välde või 1 s B-t III v, AV, l-, n-, r-, s- -t -te -id lõpp) -t -te Vokaal Harjutus (2 silpi, I välde, ne- või s-lõpp) III Tubli (2 silpi, II välde, astmevahelduseta)
VV tekkis u 15. saj sise- ja lõpukao tagajärjel Vokaali kao tagajärjel jäi sõna silbi võrra lühemaks Kadunud silbi prosoodiline väärtus anti üle eelmisele pikale silbile, mis muutus seetõttu ülipikaks Asepikendusega pikenenud silbid on praegu III v, pikenemata jäänud silbid II v ja lühikesed silbid I v Martin Ehala, "Eesti keele väldete probleemi üks lahendusi", Keel ja Kirjandus 1999/7, lk 453. Eesti keele morfofonoloogiast Algselt kõik sõnad kujuvahelduseta (KV) Siis kaks muutkonda: KV ja KV 1. *kala-2n > kalade, *m-ta > maad 2. *hampa-ha-n > hamba,*hamas-ta > hammast *kli : *kle-n : *kl-tä > keel : keele : keelt *surnu-2-ksi > surnuks, *kast2-2-n > kaste (sg gen) Keeleajalooliselt kujuvahelduslikud noomenitüübid on meri-, kõne-, õnnetu-, kuningas-, ase-, kolmas-, kuningas-, mõte- ja hammas-tüüp KV pole kõigis tüüpides säilinud Morfoloogilised ja kategooriad
annaabi.ee 
