Maailmavaate keskmeks humanism. inimesel olid vabad ja julged valikud, sel ajal rõhutatigi vabadust. Inimesel oli õigus oma maisele õnnele, nad said aru, et neil on piiramatu arenguvõime. Sel ajal oli trükikunsti areng, mis andis võimalusi toota kiiresti raamatuid, raamatute abil ka kiire hariduse levimine. Renessansi kultuur hakkas rääkima rahvuskeeltes. Suurte tegude ja lootuse aeg. A-kirjandus- tihe side rahvaloominguga, sh mütoloogiaga, kunstiväärtuslikkus, humaansus, elulisus. Kujutlusobjektiks jumalad. Oli politiilise sisuga. Arenesid kirjanduszanrid- eepos, tragöödia, komöödia, ood, hümn jne. keskseks K-kirjandus- ühisnimetajaks katolik kirik, tekkisid uued zanrid ja vormid proosas, lüürikas ja lüroeepikas, teatri arenedes ka draamas. Ei iseloomusta ainult sünkjad toonid, on ka elulusti. Kujutlusobjektiks armastus, daamikultus, rüütlid, piiblitegelased. Olulisemaks teemaks oligi kristlus, osad teosed olidki otseselt kristliku päritoluga.
" kirjutas ta vanglas, see on omalaadne "elu õpik". Teost läbib usk inimkonna helgesse tulevikku, milleks on vaba töö ühiskonnas. Kirjanik näitab, mida tuleb ja mida on võimalik teha tuleviku heaks. Tähtsal kohal teoses on ka naise vabastamise probleem naise ebavõrdset ja mahasurutud seisundit peab Tsernõsevski senise elukorralduse üheks suuremaks paheks. Perioodi silmapaistvam luuletaja oli N. Nekrassov (1821 1878), keda on nimetatud ka talupojalaulikuks. Peamiseks kujutlusobjektiks on tema loomingus tööinimese ränkraske elusaatus, millele kirjanik kogu südamega kaasa elab. Nekrassovi silmapaistvaim poeem ,,Kellel on Venemaal hea elada" kõneleb Vene küla masendavast viletsusest, talurahva õigusetusest, lõppematust üle jõu käivast tööst. A. Ostrovski (1823 1886) on pälvinud kirjandusloos "vene draama isa" nimetuse. Ta õppis oma eluteel põhjalikult tundma vene kaupmeeskonna suletud maailma, kus valitses ohjeldamatu kasuahnus,
valmistab ette tulevast romantismi. Selle ajal tuleb väga võimsalt sinna 18.sajandi pilti Samuel Richardson (1689-1761) ja sai maha teostega, millest kujunes üks romaani tüüpe Euroopas 18.sajandil? kiriromaan. Defoe ja Swift olid globaalsed autorid, Richardsoni teoste tegevus võis toimuda ka ühes majas. Tema teostes ei ole asustamata saari, laevahukkusid, inimsööjaid, kõrtsiromantikat nagu Fieldingil. Richadsoni kujutlusobjektiks on inimese siseelu ja siis 4 seina vahel võivad märatseda hingetormid ja mida Defoe romaanides ei kirjutata. Richardsoni eesmärgiks ongi kujutada konflikte, inimese mõtteid ja tundeid ja neid analüüsida. ,,Clarissa"? seda on ta nimetanud dramaatiliseks jutustuseks. Siin tuleb mängu hoopis teistsugune mittefiktsionaalne zanr. Kiriromaan oli hea, kuna kiri võimaldas autoril kirjeldada inimese hingeelu. Nimelt kui räägitakse oma tundmustest kirjas, meenutab see sisemonoloogi.
annaabi.ee 
