Isikunimetustest eesti fraseoloogias
(Õim 2001a: 560)
1. Inimene > loom vm zooloogiline olend
Selle stereotüübi puhul aktualiseeruvad tavalise prototüüpse looma tunnused ja
fraseologismi atributiivne komponent täpsustab, rõhutab või toob seda tunnust teravamalt
esile: ussike põrmus, elevant portselanipoes, vana rebane. Teine võimalus on, et prototüüpse
looma iseloomulike tunnuste asemel aktualiseerub üksnes põhitunnus 'zoomaailma kuuluv',
kusjuures konkreetne loom oma iseloomulike omadustega ei ole väljendi kujundisemantika
seisukohalt kõige olulisem: pime kana, valge vares, eksinud lammas, koer heinakuhja otsas.
(Õim 2001a: 560)
2. Inimene > teine inimene
Selle kujundi kaudu esineb teine inimene nimetuse semantikas ameti-, sugulus- vm suhte
kaudu: vaimne isa, vedel vend, siidivend, kurva kuju rüütel, Kristuse pruut (Õim 2001a:
560).
3. Inimene > pärisnimi
Fraseoloogiliste isikunimetuste ühe üsna suure alarühma moodustavad eesnimelised
isikunimetused, mis esinevad üldjuhul liitsõnadena