V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
väljakutsuvalt
riietatud noort tüdrukut kallistas. Lambi ligidal ketras vanaeit ja laulis väriseva häälega
mingit laulu. Kui noormees naerda ei lagistanud, jõudis vanamoori laul tükati preestri kõrva.
Sellel olid mõttetud ja hirmsad sõnad:
Grève, sa haugu, Grève, sa kisa!
Keerle värten, anna lisa.
Ketra nööri timukale,
silmust võllatõmbajale!
Grève, sa haugu, Grève, sa kisa!
Kena köis sa kanepine!
Kuivatagu tihemini
kanepit ja mitte nisu!
Vargale ei tee vist isu
kena köis see kanepine.
2
0
5
Grève, sa haugu, Grève, sa kisa!
Vaatama, kas hing on visa
tüdrukul, kes võllas ripub,
aknast iga mees nüüd kipub.
Grève, sa haugu, Grève, sa kisa!
Noormees aga naeris ja kaisutas tüdrukut. Vanaeit oli Falourdel, tüdruk avalik naine,
noormees ta vend Jehan.
Claude vaatas ja vaatas. Oli ju ükskõik, mida ta vaatas.
349