hüdroisolatsiooniga peavad moodustama veetiheda vanni. Eriti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et vertikaalne ja horisontaalne hüdroisolatsioon saaksid omavahel ühendatud ja et nad ka omavahel sobiksid. Kõik läbiviigud, vuugid ja liited tuleb veekindlalt tihendada. Hüdroisolatsioon peab vastu võtma ka hoone pisiliikumised temperatuurimuutuste ja vajumise tõttu, ilma et ta kaotaks oma funktsiooni. Hüdroisolatsioonitöid ei tohi teha, kui õhutemperatuur on alla +5 C. Kuivamisfaasis peab isolatsiooni kaitsma sademete, päikese ja külma eest. Sobivateks aluspindadeks on betoon, müüritis, lubitsement- või tsementkrohv. Hüdroisolatsioonikihti ei tohi paigaldada üle teravate nurkade. Välisnurk tuleb maha lõigata ja sisenurgad täita tihenduskrohviga, raadiusega 4...6 cm. Hoone sokliosas, kuni 30 cm maapinnast, on oodata pritsvee suuremat koormust. Nimetatud piirkond tuleb katta kahe kihi mineraalse isolatsioonivõõbaga, mis tagab tugeva ja kindla
pragunemisele. Tihenduskrohvi toime seisneb tema väikeses tühimikkude ruumalas ja minimaalses poorsuses. [5] Tihenduskrohv kantakse kogu isoleerimist vajavale pinna. See kantakse pinnale, kas käsitsi või pumbaga. Paksema tihenduskihi saamiseks tuleb tihenduskrohv kanda pinnale mitmes kihis. Peale esimese kihi peale kandmist tohib teist kiht peale hakata kandma alles siis kui alumine kiht on piisavalt tugev aga veel niiske. [5] Kuivamisfaasis on soovitatav tihenduskrohv katta kilega või pidevalt niisutada vältimaks liiga kiirest kuivamisest tekkida võivaid pragusid. Kindlasti tuleb vältida krohvimist päikese käes ja tugeva tuulega. [5] 3.2. Mineraalsed isolatsioonivõõbad Mineraalne isolatsioonivõõp on ühe- või kahekomponentne kuivsegu, mis segatakse tööplatsil veega. Segu koosneb peeneteralisest kvartsliivast, tsemendist ning lisanditest. Üleliigne vee
on oodata niiskuse suuremat koormust. Sealt on vajalik olemasolev bituumenkiht eemaldada. Seejärel tuleb nimetatud piirkond katta kahekihilise mineraalse isolatsioonivõõbaga. See tagab tugevad ja kindla aluspinna järgnevaks bituumenkatteks ning sellega on takistatud bituumenkihi taha tungida võiv niiskus. HI-tööd ei tohi läbi viia alla +5C. See kehtib nii õhu kui ka aluspinna kohta. Vältima peab sademeid, vett ja külma materjali kuivamisfaasis. Kahe- või enamakomponente materjali segamiseks sobib paremini aeglaste pööretega segaja. Segamisaega tuleb täpselt jälgida. HI peab olema praoületusvõimeline. Praod võivad olla maksimaalselt 2 mm. Drenaazi toimimiselt ning mittesiduva pinnase korral konstrueerida HI mittesurvelise veekoormuse tingimustesse. Drenaazi puudumisel ja/või siduva pinnase korral konstrueerida HI survelise veekoormuse tingimustesse. HI peab vastu võtma ka hoone
Eriti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et vertikaalne ja horisontaalne hüdroisolatsioon saaksid omavahel ühendatud ja et nad ka omavahel sobiksid. Kõik läbiviigud, vuugid ja liited tuleb veekindlalt tihendada. Hüdroisolatsioon peab vastu võtma ka hoone pisiliikumised temperatuurimuutuste ja vajumise tõttu, ilma et ta kaotaks oma funktsiooni. Hüdroisolatsioonitöid ei tohi teha, kui õhutemperatuur on alla +5 C. Kuivamisfaasis peab isolatsiooni kaitsma sademete, päikese ja külma eest. Sobivateks aluspindadeks on betoon, müüritis, lubitsement- või tsementkrohv. Hüdroisolatsioonikihti ei tohi paigaldada üle teravate nurkade. Välisnurk tuleb maha lõigata ja sisenurgad täita tihenduskrohviga, raadiusega 4...6 cm. Hoone sokliosas, kuni 30 cm maapinnast, on oodata pritsvee suuremat koormust. Nimetatud piirkond tuleb katta kahe kihi
Hüdroisolatsioon saab olla kas sisemine või välimine. Vastavalt sellele on ka süsteemid jaotatud. Hüdroisolatsioonisüsteem valitakse vastavalt veekoormus juhtumile. Vertikaalne ja horisontaalne hüdroisolatsioon koos moodustavad veetiheda vanni, mis koosneb ühest või mitmest omavahel kleebitud või pahteldatud isolatsioonikihist. Silmas tuleb pidada, et ühenduskohad, vuugid, läbiviigud tuleb hoolikalt tihendada. Samuti on oluline hüdroisolatsiooni selle kuivamisfaasis kaitsta otsese päikese, sademete ja külma eest. Sisehüdroisolatsioon on selline, mida kantakse keldri siseseinale, mõnel pool on nimetatud seda ka negatiivseks hüdroisolatsiooniks. Üldjuhul kui vähegi võimalik, siis tehakse välishüdroisolatsioon, aga kui see pole võimalik, on defektne vms, siis kasutatakse sisehüdroisolatsiooni tegemise võimalust. Sel juhul tuleb silmas pidada, et müüritis jääb niiskuse
Eriti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et vertikaalne ja horisontaalne hüdroisolatsioon saaksid omavahel ühendatud ja et nad ka omavahel sobiksid. Kõik läbiviigud, vuugid ja liited tuleb veekindlalt tihendada. Hüdroisolatsioon peab vastu võtma ka hoone pisiliikumised temperatuurimuutuste ja vajumise tõttu, ilma et ta kaotaks oma funktsiooni. Hüdroisolatsioonitöid ei tohi teha, kui õhutemperatuur on alla +5 C. Kuivamisfaasis peab isolatsiooni kaitsma sademete, päikese ja külma eest. Sobivateks aluspindadeks on betoon, müüritis, lubitsement- või tsementkrohv. Hüdroisolatsioonikihti ei tohi paigaldada üle teravate nurkade. Välisnurk tuleb maha lõigata ja sisenurgad täita tihenduskrohviga, raadiusega 4...6 cm. 8 Hoone sokliosas, kuni 30 cm maapinnast, on oodata pritsvee suuremat koormust. Nimetatud
Mineraalsed isolatsioonivõõbad ehk lobrid on ühe- või kahekomponentne kuivsegu mida segatakse veega saamaks hüdroisolatsiooni materjal. Kuivsegu ise koosneb kvartsliivast, tsemendist ja polümeerlisanditest. Isolatsiooniomaduse tagab võõba väike poorsus mis ei lase niiskust materjali sisse. Segu valmistamisel on ääretult tähtis õige koguse vee lisamine, mille ületamisel võib kahaneda võõba isolatsiooni omadused. Kuna tegu on seguga mis vajab ka kuivamisfaasis niiskust, siis on vaja ka aluspind niisutada, et saada parim tulemus. Isolatsioonitegurit võib mõjutada lisaks eelnevatel ka liiga väike kihipaksus, mehaanilised vigastused puudulik aluspinna töötlus ja vale veekoormuse hinnang. Sellest tulenavlt võib võõpasid kasutada ainult pinnaseniiskuse või mittesurvelise vee korral. Ühtlasi kasutatakse võõpasid veeanumate siseisolatsioonis, niisketes ruumides, ülalpool maapinda
annaabi.ee 
