Narva on piirijõgi ja selleks, et ka Eesti saaks seal lõhet püüda, hakkas Põlula kalakasvatuskeskus 1997. aastal sinna seda kala asustama. Pirita jõe lõhele sai saatuslikuks suvine vee ärajuhtimine Tallinna tarbeks. Teine oluline looduslikku sigimist piirav tegur on reostus, mille tõttu hävisid Purtse, Selja ning Jägala jõe lõhekarjad. Kolmandana piirab lõhe arvukust oluliselt ülepüük. Ülepüügi alla mahub nii kudemisaegne röövpüük jõgedes kui ka suur püügisurve merel. Kalakasvatus tuleb toeks. 1974. aastal loodi rahvusvaheline Läänemere kalanduskomisjon (IBSFC). Et lõhevarud olid oluliselt vähenenud, hakati lõhe avamerepüüki reguleerima, kusjuures riikidele jagatava püügikvoodi suurus seati algul sõltuvusse vastava riigi panusest lõhevarude taastamisse. 19801990. aastatel asustati Rootsi ja Soome eestvõttel Läänemerre viis miljonit lõhe noorkala aastas
eluviisiga harilik mudakonn (pikkus kuni 8 cm), kes eritab iseloomulikku tugevat küüslaugulõhna. Kudemisajal häälitsevad mudakonna isasloomad vee all vaikselt kloksudes. Kullesed arenevad aeglaselt ja võivad jääda veekogusse talvitama; enne moonet on kulles täiskasvanust kuni kaks korda suurem. Kärnkonni on Eestis kolm liiki. Lääne-Eesti saartel ja rannikualadel elab Eesti väikseim kärnkonn – kõre (pikkus kuni 8 cm). Tal on seljal kollane pikitriip. Kudemisaegne häälitsus on vali kõrin. 20. sajandi I poolel oli kõre Eesti rannaniitudel ja -karjamaadel üsna tavaline, sajandi II poolest on tema arvukus pidevalt vähenenud. Üksikud asurkonnad on säilinud vanades liivakarjäärides ning kalatiikides. Kõre arvukuse taastamiseks on aastast 1999 rajatud veesilmasid (sealhulgas Matsalu rahvusparki ja Kablisse). Peipsi ja Pihkva järve liivastel rannikualadel elab rohekärnkonn (pikkus kuni 10 cm); 1980. aastateni oli ta üsna tavaline,
annaabi.ee 
