Enamik vallakoole jäi üheklassilisteks, ühe õpetajaga koolideks, kus tuli töötada koondklassis kolme jao lastega. Suuliselt õpetati ühte osa lapsi, teised said teha seni kirjalikke ülesandeid või iseseisvalt lugeda. Teise ja kolmanda jao lastele tuli õpetada Venemaa geograafiat. Õpetuse põhiülesannet nähti vene keele harjutamisel ja sõnavara laiendamises. Vene keelt läks vaja edasiõppimiseks ja ametlikus asjaajamises, keeleoskus tõi kergendust kroonuteenistuses. Sajandi lõpul algas laialdasem kooliaedade rajamine ja aiatöö õpetamine. 1896. aastal keelati koolides kehalised karistused, õppetöö kontrollimiseks võeti kasutusele klassipäevikud. Ranged eeskirjad ühtlustasid kõigi koolide asjaajamise, ka koolitoa sisustuse ja õppevahendid. Igas koolitoas pidid olema kateeder või õpetaja laud, koolipingid, kapp või riiul raamatute hoidmiseks, seinakell. Õppevahenditest olid väike orel, gloobus, suur
Koolidesse jõudsid venekeelsed õpikud. Eestikeelsetest õpikutest jäid käibele katekismus, piiblilood, laulik, Jakobsoni " Kooli Lugemise raamat" ja H.Eineri " Lühikene Eesti keele õpetus rahvakoolidele". Enamik valla koole jäi üheklassiliseks. Õpetuse põhiülesannet nähti vene keele harjutamises ja sõnavara laiendamises. Vene keelt läks vaja edasiõppimiseks ja ametlikus asjaajamises, keeleoskus tõi kergendust kroonuteenistuses. 1906. aasta kevadel anti luba emakeelsete erakoolide asutamiseks ja ülalpidamiseks. 1915. aasta kevadel kehtestati koolikroonikate kirjutamise nõue. Kihelkonnakoolid: kihelkonnakoolides tuli uue kooliseaduse järgi " kõikide õpetusasjade õpetus venekeeli" läbi viia, ainult luterlikku usuõpetust ja kirikulaulu võis emakeeles õpetada. 1893. aastal õpetati kihelkonnakoolides juba uute programmide järgi.
annaabi.ee 
