Liisa-Lotte Pehter & Grete Anete Karpov · Valged õied · Tugevasti lõhnavad ja rohke nektarilised · 20-30 õit · Varre läbimõõt on 1,5 cm · Roostepruunid näärmekarvad · Pikkus 25-120 cm · 5 valge kroonlehega · Püstine ja tugev vars · Taim on mürgine · Harjunud liigniiske ja happelise mullaga · Kasvab:Alaskal,Põhja-ja Kesk-Euroopas,Venemaal · Sookail asetseb tundras,soometsades ja samblasoodes. · Eelkõige elab ta rabades. · Teda on kasutatud köha ja teiste hingamisteede haigustel · Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe koguda suve lõpul ja sügisel. · Taime mürgisust kasutatakse kahjurite võitlemiseks. · Sookail on kääbuspõõsas · Taimest tehakse ka õlut.
nurmenuku rahvapärased nimetused Nurmenukk kasvab meil põhiliselt metsaserval, hõredates metsades ja võsastikes, aga ka loopealsetel ning niitudel. Nurmenukk eelistab Põhja-Eestile omast lubjarikast pinnast, seetõttu teda Lõuna-Eestis eriti tihti ei kohtagi. Nurmenukk on mitmeaastane rohttaim, mille lehtedeta õisikuvars võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks. Ladvas paiknevad lihtsarikana kuldkollased õied viie, alusel putkeks kokku kasvanud kroonlehega , krooni putke ümbritseb põisjas tupp viie terava tipmega. Õitseb mais ja juunis, siis on ka levinuim aeg ,mil nurmenuku ürti korjata (maapealset osa). Kasutatakse lehti, õisikuid ja juuri ; lehti nopitakse õitsemise ajal, juuri kogutakse peale õitsemist. Kuivatatakse kiirelt , õhurikkas kohas, päikese eest varjatult. Võib kuivatada ka saunalaval. Harilikult säilitatakse ravimtaimi õhukindlalt, suletult kas klaas- või plastanumas.
sajandi alguses. Karja kirik on ühelööviline ning säilitanud oma ehitusaegse ilme. Algselt on kirik täitnud ka kaitseehitise rolli, millele viitavad kõrgel asetsevad kitsad aknad ja ehitise paks müür. Portaalid, päiskivid ja võlvitoed on kaunistatud meisterliku kõrggooti vormides loomutruud naturalistliku taimedekooriga, milles on palju ühist Pöide ja Muhu kirikuga. Kirikul on klaasvitraazaknad, lõunaküljel seitsme mitmevärvilise kroonlehega roosaken. Kiriku lääneviilu nisis asub Stockholmis valatud pronksist tornikell. Karja kiriku ehedalt säilinud arhitektuur ja rikkalik kaunistus teeb temast ainulaadse kiriku Baltikumis ja kogu Põhja- Euroopas. Kiriku pühakud on Aleksandria Katariina ja Püha Nikolaus. Algselt kolme portaaliga kirik sai Jüriöö ülestõusu ajal kannatada, lõhuti külgmised põhja- ja lõunaportaal. Kooriruumi kõrval asub kahe võlvikuga käärkamber
levinud nii Euroopas kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kukemagun polegi meil tegelikult looduslik. Metsistunult ja aetades kasvab siin ka peamiselt liivmagun (P. argemone) ja põldmagun (P. dubium). Aedades, parkides ning prahipaikadel võib leida metsistunud kuke- ja unimagunaid. Iseloomustus: üheaastane rohttaim. Vars lihtne või ka oksine, püstine. Lehed piklikmunajad, sinakasrohelised, paljad, serv täkiline või korrapäratult saagjas. Õied korrapärased nelja kroonlehega, kroonlehed alusel tumeda laiguga, õieraag pikk. Õite värvus punakas, violetjas või valge. Vili kupar. Taim sisaldab kõikides osades valget piimmahlvili Kasvukoht: koduaedades, peenramaadel ilutaimena. Metsistunult mõnel pool aiaservades ja prahipaikadel. Looduslikult Eestis ei kasva. Õitsemise aeg: juuni - august Esinemine: kõikjal Eestis Kasutatav taimeosa: mürgine taim, ei kasutata
Looduslikult kasvab Eestis (peamiselt lääneosas) kümmekond liiki. Mõned neist on aga tekkinud Eestis ja levinud ka ainult siin pole kusagil mujal maailmas. Sellised on näiteks saaremaa viirpuu ja viidumäe viirpuu. Tavalisem on Eestis harilik viirpuu. Enamasti kasvavad kõik viirpuud kas valgusküllasel aasal või salumetsa serval. Siiski on selle mitmekesise ja kiiresti muutuva perekonna liikidel ka ühtteist ühist. Kõigil neil on korrapärased viie kroonlehega õied. Neil õitel aga on alati üsna ebameeldiv lõhn. Viljaks on õunvili, millel on lihakas kest. Vahel on see söödav, kuid mõnikord õhuke ja mõru. Hariliku viirpuu viljad on suured ja veidi jahuse maitsega, seetõttu on talle rahva poolt ka jahumarjapuu nimeks antud. Need marjad on kasutamist leidnud kosutava söögipoolisena, aga ka ravimina. Ravimiseks sobivad sama hästi ka õied. Need mõjuvad eelkõige südamele. Viirpuust on abi saadud mitmesuguste südamehäirete ja
....................................................6 Kasutatud kirjandus ............................................................................................7 2 Botaaniline iseloomustus Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda murakas. Mitmeaastane suvehaljas kahekojaline rohttaim. Kõrgus 5...30 cm. Rahvapärased nimed on kaarlad, kaarmed, kaarnad, käbalad, muuramed. Õis Ühesugulised, viietised, kuid sageli ka 4 kroonlehega õied, mille õiekate on kaheli, lahklehine. Õied asuvad üksikult varre tipul 4...6 cm pikkustel õieraagudel. Isasõite(Lisa 2) läbimõõt 3 cm, emasõied (Lisa 1) veidi väiksemad. Tolmukad on pikad,õitseb mais ja juunis. Leht Tupplehed on munajad, liht- ja näärmekarvadega kaetud. Kroonlehed valged või roosaka varjundiga, äraspidi munajad, tupplehtedest natuke pikemad, pikkus 10...12 mm, laius 9...10 mm. Püstisel varrel on 2...3 cm ümarneerjat voltis lihtlehte, mis on 5..
● seemned ja koor moodustavad greibi massist 49% ● ● väärtuslik puuvili, eriti suure C-vitamiini sisalduse poolest, sisaldab ka B-vitamiini Välimus ● puu kasvab 7–10 meetri kõrguseks ● võra on ümar ● jämedaim teadaolev greibipuu tüvi on olnud 2,4 meetrise läbimõõduga ● noored oksad on kaetud ogadega ● munajad lehed on nahkjad ja läikivad, tumerohelised, õhukesed ja kuni 15 cm pikad ● õied on valged, nelja kroonlehega. Vili ● sarnaneb väliselt apelsiniga, kuid on suurem ja kollasem ● kujult ümmargune, lapik või pirnikujuline ● läbimõõt tavaliselt 10–15 cm, koor 1 cm paks, kahvatukollane või roosa ● keskelt võib vili olla kas täis või poolõõnes ● viljaliha asub 11–14 mõrkja kilega eraldatud segmendis, lõhnav, väga mahlane, kollane, roosakas või punakas, maitselt hapukas, magus või mõrkjas ●
Nii aitab ta maksahaiguste, sapipõie- ja jämesoolepõletiku vastu. Vahel, näiteks kollatõve eriti raskete vormide puhul, läheb vaja suuremaid annuseid. Sel juhul toimub ravi vaid arstide kontrolli all. Nii et olge ettevaatlikud selle huvitava, kuid ohtliku taimega. Vereurmarohtu pole raske ära tunda. Tuleb üles otsida mõni mahajäetud kohake ja seal suure puhmana kasvav sinakasroheline võimas mahlakas taim. Õied on tal kollased, nelja kroonlehega. Kui kahtlusalune taim on leitud, siis murdke tal üks oks, leht või õieraag. Kui selle seest ilmub nähtavale kollakasoranz piimmahl, mis murdekohale kiiresti väikese tilga moodustab, siis oletegi leidnud vereurmarohu.Vereurmarohtu võib igat moodi kutsuda. Näiteks kutsutakse seda punaserohi, punasetõverohi, vererohi ja õuetõberohi. Ta õitseb maist kuni septembrini. Meeproduktiivsus on kuni 70 kg/ha. Vereurmarohi õitseb
Põllupeenrail, aruniitudel, kuivades võsades kasvav 30-60 cm kõrgune taim. Õied on kuldkollased, mustatäpilised, viie teravaotsalise kroonlehega. Lehed on ovaalsed ning läbi vaadates näeb palju heledamaid läbipaistvaid punkte. Vars on ümmargune, seest säsijas, ülemises osas oksine ning piklikümmargused varrelehed on vastakuti. Mitmeaastasel seest säsijal juurikal on mitu püstist vart. Õige taim eritab õisi ja ka noori lehti hõõrudes punakat vedelikku, millest ka taime nimi. Ravimitooret korjatakse taime õitsvaid latvu ühes lehtedega õitseajal või õitsemise eel ning kuivatatakse vilus.
Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Eestis võib kohati esineda massiliselt. Kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas; tavaliselt koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamurakat ohustab rabade kuivendamine. Taim kasvab enamasti 10...25 cm kõrguseks. Vars on püstine; sellele kinnitub tavaliselt 2...4 ümarneerjat 5...7-hõlmalist kergelt voltis tumerohelistlehte. Õied on ühesugulised, 4...6 valge kroonlehega. Õis asub üksikult varre tipus. Õitseb mais ja juunis. Isasõie läbimõõt on umbes 3 cm, emasõis on veidi väiksem. Rabamurakal on pikk ja sitke harunev risoom. Taim paljuneb peamiselt vegetatiivselt, vähem ka seemnetega. Tolmeldajateks on putukad, seemneid levitavad linnud. Seemned idanevad hästi, kuid ei pruugi pinnaseni jõuda. Seemnest täiskasvanuks saamiseni kulub taimel kuni 7 aastat. Murakas
sinna jätnud. Geograaf soovitas tal planeet Maa'd külastada, kuna see olevat väga kuulus. 16.osa Planeet Maa oli hiigelsuur ja tundus printsile nagu teater töötavat. Seal oli enne elektri leiutamist palju laternasüütajaid. Seal oli palju kuningaid, joodikuid, uhkustajaid, geograafe ja ärimehi. 17.osa Ta kohtas alguses madu, kes ütles et prints on Aafrikas. Ta seletas, et Maa peal on küll inimesed, aga kõrbetes neid ei leidu. 18.osa Järgmisena kohtas prints ühte kolme kroonlehega lille. Lill arvas, et inimesi on ainult 6-7 tükki. 19.osa Väike prints ronis mäe otsa. Ta kõneles tuulega . Kõik kajas vastu ja ta arvas, et inimesed on imelikud, muudkui kordavad. 20.osa Prints avastas, et tema roos ei olnud ainus maailmas. Ta arvas, et see oleks roosi köhima ajanud ja prints oleks pidanud teesklema, et ta hoolib temast. Prints hakkas nutma. 21.osa Ta kohtas rebast. Rebane oli õunapuu all .Rebane seletas, et ta ei ole taltsutatud. Samuti ta
kasvava mahagonipuu nimetus, praegu aga peaaegu kogu keskmise raskuse ja kõvadusega kaneelpruuni kuni punakaspruuni väärispuidu üldnimetus. Tegelikult nimetatakse nüüd mahagonipuuks ka näiteks sapelit, kasipot, akazuud, makoreed jt. On püütud üldnimetust ,,mahagon" ka asendada teise nimetusega ,,punane puu", kuid see on segavam, sest viimase all mõistetakse enamasti sekvoiade eri liike. Mahagonipuul on väikesed valged õied, mis väljuvad lehekaenlaist. Õied on korrapäraselt viie kroonlehega ning Dominikaani saareriigis on see isegi sümbol. Mahagon on vastupidav mädanemisele ka kuivamisel ei tõmbu see palju kokku, ei lõhene, ega kisu kaardu. Mahagon peab küllaltki hästi vastu tulele ning on vastupidav isegi kahurikuuli löögile. Mahagonipuu kasvab Kesk-Ameerikas, Lõuna-Ameerika põhjaosas ning Peruus. Eebenipuu Eebenipuu (Diospyros ebenum) kuulub eebeniliste sugukonda. Perekond on kuulus eebenit andvate liikide poolest
ristkuppelkirik — kreeka risti kujulise põhiplaaniga kirik, mille keskosa katab kuppel; levinud eriti Bütsantsis. ristikäik — võlvitud käik, mis kloostrit kirikuga ühendab või kloostri-õue ümbritseb, esines ka kindluste, losside jne. siseõuedel. ristiusk — vt. kristlus. ristlillik — raidkivist kaunistus gooti stiilis ehitiste tornide, f iaalide, ehisviilude jne. tipus; meenutab pealtvaates nelja kroonlehega õit. ristvõlv — neljaosaline võlv, mis tekib kähe silindervõlvi ristuval lõikumisel. roidvõlv — roietele toetuv võlv, peamiselt gooti arhitektuuris. roie — raidkividest või tellistest laotud kitsas kaar, mis aitab võlvi kanda; esineb peamiselt gooti arhitektuuris. roomakatoliku usk — ristiusu põhiline eriharu, levinud peamiselt Lõuna- ja Kesk-Euroopas ning Ladina- Ameerikas.
söönud, seepärast püüdis ka tütar varjata liha söömist, kui isa kodus oli, ei tahtnud, et isa temas pettuks - raadio hakkas tööle ja kõik kuulatasid seda, mõtiskleti kust see hääl sinna sisse saab - õues oli ilus ilm, tehti pilte tütrest põlle ja rattapumbaga ja vanaemast lillepeenra juures - tütar tahtis ka üksi pilti, kuid koos hanega, isale see pilt ei meeldinud, tema soovis, et tütar teeks ka sirelipõõsas pildi, kus ta otsib seitsme kroonlehega õit - ka emast tehti pilt kapsaid kastmas - ema pakkus, et tütar läheks koos isaga mootorrattaga sõitma, millest tüdruk õhinasse sattus ja kannatamatuks muutus, isa aga venitas end sättides ja kui lõpuks nad koos mootorratta poole minema hakkasid, meenus isale, et unustas uuri maha ning selleta ta lahkuma nõus ei olnud, tütar kaotas nüüdseks lootuse, et nad üldse sõitma lähevad - mootorratas oli Liisu juures, sest nende endi hoovis oleks ratas porisse kinni jäänud, Liisut
21 SALATKRESS Lepidium sativum Ristõielised (Brassicaceae) Botaaniline iseloomustus üleni sinaka kirmega kuni 50 cm kõrgune rohttaim VARS püstine, vaoline LEHT juurmised sulgjalt lõhestunud, ülemised lineaalsed ja teravad ÕIS nelja kroonlehega, valge kuni roosakas SEEMNED ümar vili on tiivuline, seemned väikesed Ajalugu Kress pärineb Ees-Aasiast, kus on juba tuhandeid aastaid tuntud kultuurtaimena. Teda on leitud vaaraode hauapanuste hulgast. Roomlased tõid selle tervisliku taime Vahemeremaadele Kasvatamine Seemned külvatakse mullapinnale juba varakevadel ja vajutatakse kergelt kinni. Idanevad juba nädala jooksul. Soovitatav on teha korduskülve üle nädala kuni juuni alguseni. Kasutamiseks sobivad
tähelepanu ja kaitset. Sellepärast asuvad sageli just nendes ruudu punktides, eespool kirjeldatud T-kujulistes väravates maharaadzad "suured valitsejad": Vaisravana põhjas, Dhritarastra idas, Virudhaka lõunas, Virupaksa läänes. Tantristlikud rituaalsed mandalad kujutavad vastavalt nelja dhjaani-budat (meditatsioonibudat): Amoghasiddhit, Asobhjat, Ratnasambhavat ja Amitbhat. Sel juhul on keskel tavaliselt Vairotsana. Ruudu sisse joonistatud kaheksa kroonlehega ring (yantra) sümboliseerib naisalget, emakoda, mille sees kujutatakse meesalget vadzrat. Seda geomeetriliste sümbolite suhet mandala keskmes dubleeritakse rituaalmütoloogilise motiiviga: kutsutav jumalus laskub taevas otse mandala keskmesse, mida tähistab lootos, ning sooritab seal toimingu, mis tagab viljakust, rikkust ning edu. Tiibetis ja Mongoolias vaadeldakse mandalat üldse sageli jumalusena või jumaluse asupaigana. Mongoolias nimetatakse selliseid mandalaid
Lehed- 5-7 hõlmased, suured, meenytavad vahtra lehti, pealt läikivad tumerohelised, sügisvärv kuldkollane Õied- 10-20 cm läbimõõduga, kerajas sarikas õisikus, kollakasvalged Viljad- väikesed, kerajad, mustad, 2 luuseemnega LUUDEROHI Hedera Mullastik- Niiskus- Valgus- varjulisel Haljastusväärtus- kasutatakse, aga mitte eriti palju kuna on väga külmahell Puu võra- Lehed- vahelduvad, hõlmised, teravaservalised lihtlehed Õied- sarikjas õisikus, ühe või kahesugulised, viie kroonlehega, kollakasrohelised Viljad- marjataoline luuvili, tavaliselt viie seemnega KASK Betula Mullastik- VIST viljakat mulda Niiskus- Valgus- talub varju Haljastusväärtus- kasutatakse paljusid liike ja sorte Puu võra- Lehed- heitlehised, Õied- ühesugulised, urbadena, Viljad- kahe tiivakesega pähklike LEPP Alnus Mullastik- nõudlikud Niiskus- ei talu seisvat kõrget põhjavett Valgus- valguslembesed Haljastusväärtus- haljastuses eriti tähtsust ei oma, ainult üksikute puudena kasuatatkse
Tõmmis seisab keskmiselt 1 ööpäev. 1 tassitäis katab päevase C-vitamiini vajaduse, parandab söögiisu ja seedimist.(ravitakse ka mõningaid tõsisemaid sapihädasid) Moos- 1 kilo marjade kohta 1,5 klaasi vett ja 4 klaasi suhkrut. Maitsestamiseks segatakse hulka sidrunikoort ning õuna- või muud mahla, keedetakse ca 30 min, kuni moos paks. 7) Kontpuud (Cornus) Verev kontpuu(põlisliik) ja Siberi kontpuu. Lehed on laiad, lopsakad ja terveservalised.. Õied on tillukesed, nelja kroonlehega, valkjat värvi ja asuvad võrsel kimpudena, igas viljas üks seeme. Tihti õitsevad kontpuud kaks korda aastas (juunis ja septembris). Siberi kontpuul on marjad valged, verevi kontpuul sinakasmustad. Marjad poel mürgised, ent pole ka maitsvad(maitsevad väga lindudele). Kontpuu viljad sisaldavad õli, mida on tööstuslikult kasutatud. Kuivatatud ja röstitud marju on kasutatud koduses majapidamises kohvi aseainena. 8. Kukerpuu (Berberis vulgaris)
Samuti kuulub see vitamiinitee koostisse. Kibuvitsamarjadest võib valmistada ka moosi või neid vekkida. Suur suhkrusisaldus takistab C-vitamiini lagunemist. Kibuvitsamarjadest valmistatakse ka kibuvitsasiirupit, millel on raviv toime. 2.4.5. Naistepuna ( Hypericum perforatum) Liht-naistepuna kasvab aruniitudel, võsades, metsaservadel, tarade ääres, krravikallastel. Vars on enamasti , ülemises osas oksine, 30-60 cm kõrge. Õied on kuldkollased, 5 pikliku terava kroonlehega; tupplehti niisama palju. Õies on hulk tolmukaid, mis enamasti on alusel ühinenud kolmeks kimbuks. Õitseb juulist septembrini. Ravimini kasutatakse liht-naistepuna maapealset puitumata osa, ürti herba Hyperici. Kogutakse õitsemise ajal enne viljade tekkimist, s.o. Juulis ja augustis. Lehtede ja õitega ülemised varreosad lõigatakse umbes 20 cm pikkuselt ja kuivatatakse õhukese kihina vilus. Eemaldatakse varreosad, mille küljest kuivamisel lehed on eraldunud.
Lehtedel on mädarõika maitset meenutav nõrgalt terav maitse, need on rikkad raua-, joodi- ja kaaliumisoolade ning vitamiinide poolest. Salatite valmistamiseks ja lihatoitude maitseainena. Üheaastane rohttaim, mis kuulub kapsaliste sugukonda ja võib kasvada pikkusega 10-30cm. 12-20 päeva pärast peale külvamist on juba söögikõlblik! Õitseb maist juulini. VARS püstine vaoline vars LEHT juurmised lehed sulgjalt lõhestunud, ülemised lineaarsed, teravad. ÕIS nelja kroonlehega õis on valge kuni roosakas. SEEMNED ümar vili on tiivuline, seemned väikesed Ajalugu Kress pärineb Ees-Aasiast, kus on juba tuhandeid aastaid tuntud kultuurtaimena. Teda on leitud vaaraode hauapanuste hulgast. Roomlased tõid selle tervisliku taime Vahemeremaadele. Kasvatamine - Vajab niiskemat mulda, talub poolvarju. Toas saab kasvatada nii potis kui vesikultuuris. Viimasel juhul pannakse madala veenõu põhja mitmekordselt kokkupandud marli ja seemned külvatakse selle peale
Üldlevik kogu maailma tundravööndi lõunaosa ja Euraasia metsatundra, Euroopas hajusalt. Tsoon II. 1762. Tunnused: Võrsed: noorelt tihedalt kaetud roostepruunide näärmekarvadega. Lehed: lineaalsed, 1...5 x 0,2...0,7 cm, allapoole käändunud terve leheservaga, nahkjad, pealt tumerohelised, alt tihedalt kaetud punakate näärmekarvadega, lühirootsulised. Õied: asuvad kännastena võrsete tippudes, 20-30 kaupa, õieraod 1...3 cm pikad, viie äraspidimunaja kroonlehega, valged, harva roosakad. Õied lõhnavad ja sisaldavad palju nektarit, neid tolmeldavad putukad, V-VI. Viljad: piklikud pruunid umbes 5 mm pikkused kuprad, IX-X. Paljuneb tavaliselt vegetatiivselt, kuid ka seemned annavad üsna hästi tõusmeid. Lenduvate eeterlike õlide (sinihapet sisaldavate glükosiidide) tõttu (eriti kuumadel suvepäevadel) levitab sookail vänget, peavalu ja iiveldust tekitavat lõhna. Taim on mürgine nii kariloomadele kui inimestele
Metstulikas on mitmeaastane, lühikese risoomiga ja arvukate mustjate juurtega rohttaim. Vars on 20-50 cm kõrge, vaoline. Metstulikas erineb kõigist meie teistest tulikatest lehtede poolest. Taime juurmine leht on suur, tumeroheline, neerja kujuga ja täkilise servaga. Varrelehed on sügavalt kolmeks lõhestunud, nagu kolmesõrmeline käelaba; kõik lehed on alt karvased. Õied on kuldkollased, 2-3 cm läbimõõdus, viietised, sageli mõne puuduva kroonlehega. Õitseb mais ja juunis ning on esimene õitsev tulikas kevadeti. Viljaks on koguvili rohketest pähklikestest. Iga pähklikese tipus on peenike konksjalt kõverdunud nokk; selle abil saab kinnituda möödujate karvadesse ning nii seemneid maailma laiali saata. Kasutamine: taim on mürgine taimemahlas sisalduva anemoniini tõttu, taimemahla sattumisel nahale võivad tekkida villid, justkui oleks tulega põletada saanud. (sellest tuleneb taime eestikeelne nimi)
prokarüoodid – 30 S + 50 S: 30 S – 21 erinevat valku (igat 1 + 16S rRNA) 50 S – 34 erinevat valku (33 on igat 1; ühte on 4 + 23S rRNA + 5S rRNA). Aktiivtsenter koosneb vaid rRNA-st. Kompaktne, 1 domään, millest ulatuvad välja struktuurid (3 sarve ühel küljel), keskmine sarv = 5S rRNA ja kaks äärmist on valgud. Läbi 50S läheb tunnel, millest väljub ribosoomis kasvanud peptiidahel. Võrreldav tulbi kroonlehega. 50 S on 6 domääni, mis ei moodusta eraldi struktuure – üksteisest läbipõimunud. eukarüoodid – 40 S + 60 S - subühikud koosnevad RNA-st ja valkudest – mõlemad osalevad substraadi sidumisel ja keemilise reaktsiooni läbiviimisel - aktiivtsentri moodustab just ribosoomi-RNA (rRNA). - RNA on katalüütilise funktsiooni kandja („RNA“ maailma hüpotees – tekkis elu algselt RNA baasilt)
annaabi.ee 
