Tol ajal käisid Napoleoni sõjad ja nõudlus püssirohu tähtsa koostisosa salpeetri järele oli suur. Salpeetrit toodeti kaaliumnitraadist ja selleks oli vaja naatriumkarbonaati. Viimast eraldati mererannikule uhutud adrust, mis sisaldas joodi. Naatriumkarbonaadi eraldamiseks adru põletati ja selle tuhka uhuti veega. Jäätmed hävitati väävelhappega. Ühel päeval lisas Courtois väävelhapet liiga palju ja nägi tõusmas lilla auru pilve. Seejärel täheldas ta et aur kristalliseerus külmadele pindadele, moodustades tumedad kristallid. Courtois kahtlustas kohe, et on avastanud uue elemendi, aga tal ei olnud uuringute jätkamiseks raha. Kuid ta andis kristalle oma aja tuntud füüsikutele ja keemikutele: Joseph Louis Gay-Lussacile, Andre-Marie Ampereile, Charles Bernard Desormesile ja Nicolas Clementile. 29 novembril 1813 tegid Desormes ja tema väimees Clement Courtois avastuse avalikuks. Gay-Lussac soovitas sellele nime (värvi järgi)
Katse andmed: Katseklaas Tegevus Reaktsioon 1 Raputamine Lahus muutus kuumaks ja tumedaks. Toimus kristalliseerumine. 2 Naatriumtiosulfaadi Põhja tekkis tume kristalli lisamine sade, kristalliseerus, sest üleküllastunud lahus on ebapüsiv. 1.4 KATSE 7 – NAATRIUMKLORIIDI PROTSENTSISALDUSE MÄÄRAMINE LIIVA-SOOLA SEGUS Töö eesmärk: Leida naatriumkloriidi sisaldus antud segus Töövahendid: Liiva-soola segu, kaal, 100 ml keeduklaas, destilleeritud vesi, klaaslehter, filtri paber, pesupudel, mõõtesilinder, termomeeter, areomeeter Töökäik:
Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud Liivimaalegi. Ka Tartu Ülikool oli teda professoriks kutsunud, nagu Raoul Richter oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti 1875. aasta ümber.1876. aastal sai Nietzsche sisemiselt tugevnedes selgeks, et tema ja Wagneri ideed üksteisest järjest kaugenevad, ja sellal kui Wagner Bayreuthis süvendas oma usulis-askeetlikke meeleolusid ja kristlust taides, nagu see „Parsifalis“ kristalliseerus, jõudis Nietzsche vastupidisele seisukohale, eitas askeesi, kristlust ja harrast andumust, ülistades elu ennast. Nietzsche kadus Bayreuthis äkki proovidelt ja linnast, kui valmistati ette Wagneri esimest suurt „pidumängu“, tuli küll jälle tagasi etenduste ajaks, aga läks ka siis minema enne peo lõppu, et mitte kunagi enam sinna ilmuda.22. mail 1888 oleks 5 aastat varem surnud Richard Wagner saanud 75- aastaseks
Tol ajal käisid Napoleoni sõjad ja nõudlus püssirohu tähtsa koostisosa salpeetri järele oli suur. Salpeetrit toodeti kaaliumnitraadist ja selleks oli vaja naatriumkarbonaati. Viimast eraldati mererannikule uhutud adrust, mis sisaldas joodi. Naatriumkarbonaadi eraldamiseks adru põletati ja selle tuhka uhuti veega. Jäätmed hävitati väävelhappega. Ühel päeval lisas Courtois väävelhapet liiga palju ja nägi tõusmas lilla auru pilve. Seejärel täheldas ta, et aur kristalliseerus külmadele pindadele, moodustades tumedad kristallid. Courtois kahtlustas kohe, et on avastanud uue elemendi, aga tal ei olnud uuringute jätkamiseks raha. Kuid ta andis kristalle oma aja tuntud füüsikutele ja keemikutele: Joseph Louis Gay-Lussacile, André-Marie Ampère'ile, Charles Bernard Desormes'ile ja Nicolas Clément'ile. 29. novembril 1813 tegid Desormes ja tema väimees Clément Courtois' avastuse avalikuks. Gay-Lussac soovitas sellele nime (värvi järgi) ja
kauemaks põdema. Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud Liivimaalegi. Ka Tartu Ülikool oli teda professoriks kutsunud, nagu Raoul Richter oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti 1875. aasta ümber. 1876 sai Nietzsche sisemiselt tugevnedes selgeks, et tema ja Wagneri ideed üksteisest järjest kaugenevad, ja sellal kui Wagner Bayreuthis süvendas oma usulis-askeetlikke meeleolusid ja kristlust taides, nagu see "Parsifalis" kristalliseerus, jõudis Nietzsche risti vastupidisele seisukohale, eitas askeesi, kristlust ja harrast andumust, ülistades elu ennast. Nietzsche suri Weimaris 55-aastaselt. Nietzsche sulest on ilmunud: · "Tragöödia sünd" (Die Geburt der Tragödie), 1872 · "Ajakohatud vaatlused", 1876 · "Inimlik-üliinimlik" (Menschliches, Allzumenschliches), 1878 · "Koidupuna" (Die Morgenröte), 1881 · "Lõbus teadus" (Die fröhliche Wissenschaft), 1882
meelepärane saksa pisivürstide maitsele-väga kahtlasele maitsele! Kelle õukondades peeti muusikuid samaväärseteks kokkade või toapoistega. Viisteist aastat töötas J. S .Bach õukonnaoragnistina ja kammermuusikadirektorina vürstiresidentsides, algul Weiamaris (1708- 1717) , siis Köthenis (1717-1723). Joonis 4 J. S. Bach noorusaastail 1.3 J.S. Bach täiskasvanuna Weimar ja Köthen on nendeks tähisteks Johann Sebastian Bachi loomingulisel teel, kus lõplikult kristalliseerus ta stiil. Rahvamuusika meloodika vaimust läbi imbunud selge ja range temaatika. Rasked elutingimused pidurdasid Bachi loomingulist tegevust, oma teoste kirjutamisel. Ta pidi paratamatult arvestama nõudeid, mida esitas talle teenistuskoht. Kui noorusaastail rändas Bach väga palju ringi, siis peale 33 eluaastat jäi ta suhteliselt paikseks. Aastal 1717 läks Bach Köthenisse, kus temast sai vürst Leopoldi õukonna kapellmeister ja kammermuusikadirektor
tunduvalt rohkem kompileeritust. Teiselt poolt liigub ta edasi modernistlike kirjutamisviiside katsetamisega. "Päris tekstuaalne Unt ilmub õieti alles 1980. aastate lõpus: selle teatavaks eeltaktiks on küll juba 1984. aastal kirjutatud Räägivad, kuid tõeliselt realiseerub ta romaanina Öös on asju... See Undi kõige mahukam kirjanduslik töö (üle 200 lehekülje) jätab osalt mulje juba puhtast tekstuaalsest modernismist, nagu selle idee selgines ja kristalliseerus kakskümmend aastat varem prantsuse teooriates." (Krull, 1993). Üheksakümnendatel on ta postmodernismi vaimus rõhutatult fragmentaarne, Suurtele Narratiividele vastanduv, rõhutatult pretensioonitu stiiliga ning järjest "kergemini kättesaadav". Tekstides avaneb uus dimensioon - kaubanduslikkus, moe taotlus kui eesmärk iseeneses, kavatsuslik triviaalsus. Eelkõige üheksakümnendatel kujundab ta enesest
annaabi.ee 
