Kunsti roll keskajal
kuigi hea ning ühiskonnas olid kas väga vaesed või väga rikkad inimesed, oli
luksusesemete kasutamine üpris piiratud hulgale inimestele omane. See aga tähendas, et
loodi parajasti vajalik ning tehti ese nii, et ta oleks vastupidav, aga ka ilus vaadata, kuna
kasutati igasuguseid nikerdusi ning ornamente (juhul kui loojaks oli kunstimeelega
inimene). Aquino Thomase seisukoha järgi aga polnud ilus isegi mitte kristallhaamer,
kuna oma funktsiooni, vaatamata ilusale välimusele ning hinnalisele materjalile, ta ei
täitnud. Seega, ese pidi olema esteetiliselt ilus, kuid samas ei tohtinud kaotada ta oma
otstarvet, sest see oleks selle omakorda teinud inetuks. Peale kõige eelnimetatu oli veel
tähtis asja iluks selle värv, mis tol ajal tähendas, et kõnealune objekt pidi olema puhast
värvi ning alles siis me nimetaksime seda ilusaks. Seal kõrval ei saa me unustada ometi
seda, mis oli inetu