Tihti öeldakse mulle, et rahune maha inimene, sa ei suuda kõiki maailma asju korras hoida! Ja nii ongi. Esmalt tuleb iseendaga hästi läbi saada ning osata endale õigel ajal ei või jah öelda (Niiberg & Urva, 2009). Meid ei vii edasi eitav kõnepruuk, virisemine ega hädaldamine. Selle asemel sea latt endale sobivale kõrgusele ning ära võrdle end teistega. Kõigil meil on sääraseid tuttavaid, kelle kaela võib alati mingi kohustuse veeretada. Kes ei teaks kripeldavat tunnet, kui midagi jäi ütlemata või tegemata - oleks pidanud, aga ei julgenud. Kõik tahavad, et neid respekteeritaks; kõik tahavad teha seda, mida nad tegelikult soovivad. Ent kõigil see ei õnnestu. Miks? Mina arvan, et siin tulebki mängu inimese nõrkus, ta ei suuda, võibolla ka ei oska enda sisse vaadata, ei taba hetke n-ö pidurit tõmmata. Kuidas siis käituda, et need teised meid rohkem omaks võtaksid ning elu rohkem meie soovide järgi sujuks?
· asutusesisese elektroonilise posti (näiteks Microsoft Exchange abil) sisseseadmine (Sproull ja Kiesler, 1986, 1492 - 1512) · piisavalt sagedane koosolekute ja temaatiliste arutelude korraldamine Tänapäeva koosolek peab olema lühike ja lööv mitte mingeid pikki ettekandeid ja sõnavõtte, vaid arutada tuleb päevakorras olevaid probleeme ja valupunkte, ka positiivseid aspekte. See peab olema koht, kus igaüks saab hingel parajasti kripeldavat teistega jagada ja tähtsate asjade kohta arvamust avaldada. Sellised koosolekud on kõige tõhusamad, sest inimene ise näeb, et parem on jooksvad küsimused lahendada kiiresti, ennem kui need hakkavad lisaprobleeme tekitama ja ka jäävad vajalikud ,,sõnade pealelugemised" paremini meelde. Sellistel koosolekutel pole isegi protokolli vaja, sest need on töötajate jaoks, spontaansed ja vabad. Iseasi on temaatiliste aruteludega, kus on mõttekas fikseerida erinevaid arvamusi ja
annaabi.ee 
