Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või geneetika
kriminaalpsühholoogias ja kriminoloogias. Veel mõni aeg tagasi oli bioloogiliste (sh pärilike)
faktorite mõju kurjategitegelikule käitumisele käsitlemine teadlaste hulgas harvaesinev teema.
(Sagarin, 1980, lk 8-9)
Enamikus kriminoloogia baastekstides eitati kuni 1970. aastateni ühetähenduslikult
bioloogiliste faktorite olulisust ning rõhutati määravatena üksnes keskkonnast pärit mõjutusi.
Tänaseks päevaks on olukord muutunud ja paljud juhtivad krimonoloogid usuvad, et
kriminaalse käitumise ammendav teooria peab kõrvuti tavapäraste sotsiaalsete faktoritega
võtma arvesse ka bioloogilisi mõjureid (sh pärilikkust). (Farrington, 2002, lk 9-11)
On üldteada, et mõned inimeste grupid kalduvad sagedamini kuritegusid toime panema kui
teised. Näiteks sooliste erinevuste alusel võib jagada alates esimestest sotsiaalsetest statikatest
pidada kuritegevust eelkõige meeste alaks (naiste osakaal vähem kui 15%). Samasugune
annaabi.ee 
