taotlesid uuendusi. Uus mõtlemine ja energia tekkis ka filmikriitikas ja –teoorias. Suurimaks uute filmiteemaliste teooriate ja arutluste algatajaks peetakse ajakirja Cahiers du Cinéma juhtfiguuri André Bazin’i, kes arendas Alexandre Astruc’i caméra- stylo ehk kaamera-sulepea põhimõttest edasi autoriteooriat, mille kohaselt filmi tõeliseks autoriks on loominguline ja mõtlev stsenarist-režissöör. Bazini käe all asusid Cahiers’i ajakirjas kriitikutena tööle sellised filmiarmastajad nagu Claude Chabrol, François Truffaut, Jean-Luc Godard, Jacques Rivette ja Éric Rohmer, enamus veel oma kahekümnendates. Prantsusmaa suurimast filmiarhiivist Cinémathèque Française ammutati palju ainest nii kriitikaks kui ka tulevaste filmide tegemiseks. Aastatel 1958- 1960 valmisid esimesed filmid sellistel endistel kriitikutel nagu Chabrol, Truffaut ja Godard ning väljend Nouvelle Vague omistati nüüd ka nende uuenduslikule
võimu valitsevust ja ja kõikehõlmavust senises ajaloos, siis peavad feministid olema pluralistid: ei ole olemas ainult puhtfeministlikku või naiste ruumi. Kõik ideed sealhulgas feministlikud, on selles mõttes patriarhaalse ideoloogiaga määritud. Asi ei ole niivõrd mitte selles, kas antud teooria on mehe või naise sõnastatud, vaid kas tema mõju saab antud olukorras nimetada seksistlikuks või feministlikuks. Poliitiliste tegutsemismotiividega kriitikutena püüavad feministid oma tööde poliitilist konteksti ja tagamõtteid selgesti välja tuua, just nimelt selleks, et seista vastu patrialhaalse võimupoliitika vaikivale tunnustamisele, mida nii tihti esitatakse intellektuaalse neutraalsusena või objektiivsusena. Rõhutades, vajaduse korral agressiivselt, oma õigust teiste ideid omaenda poliitilistele eesmärkidele kohandada, saame hoiduda analüüsimast
annaabi.ee 
