Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
järelikult loeti täiesti halba materjali, kuna kõige sisukam oli ikka esimene lehekülg
oma parteiliste üleskutsetega.
Kriitika ja enesekriitika printsiip tähtis oli, kuidas puudustest kõnelda. Tingimata
pidi artiklis antama mingi lahendus, kriitika pidi olema nö edasiviiv, vaba
sensatsioonitaotlusest. Kriitika toon sõltus eksimuste iseloomust. Stalini ajal oli
kohustuslik ajalehtedes kriitikat teha ning siis avalikke kriitikavastuseid süüdiolijailt
nõuda. Samal ajal võis laimu eest isegi vangi sattuda, teha paranduslikke töid või
trahvi maksta kuni 100 rubla. Kritiseerida soovitati nn kodanlikke igandeid
(ahnitsemist, tööpõlgust, intrigeerimist), aga ka nõukogude enda ühiskonna pahesid
nagu sõnakõlksutamist koosolekutel, ürituste korraldamist linnukese pärast,
ebakultuurset teenindamist...
Põhimõtteliselt tohtis kritiseerida iga isikut, kuid tegelikult tuli ikkagi ette ajakirjanike
annaabi.ee 
