Lastejutud
minuga sajaprotsendiliselt.
Suurim ja tugevaim meie peres on papa Peeter. Ta on ka kõige pahasem, kui ma mõne
krutskiga hakkama saan. Papa näeb neljakümne ühe aasta kohta päris noor välja, kuigi pea on
tal pooleldi kiilakas. Peeter on ainus, kes julgeb mind laualt maha lükata, kui nemad parasjagu
hommikusööki söövad. Vahepeal annab ta mulle paar laksu, aga sellest pole hullu. Enamuse
ajast on ta ikkagi sõbralik ja kiunub kõrge häälega kui mind nägema juhtub. See kriiskamise
harjumus on muideks neil kõigil küljes. No on rumalad, arvavad vist, et ma ei pane neid
muidu tähele.
Nüüd jõudsimegi järjega minu lemmiku, mamma Malle juurde. Ta on kõige parem mamma.
Lubab mul alati enda juures voodis magada, ei aja mind isegi siis ära, kui ma tema raamatu
peale heidan. Ka söögilaual ja lillepeenral tohin ma mamma nähes peesitada. Malle teab, et on
minu lemmik, seepärast ta mind hoiabki. Mamma on täpselt sama vana kui papagi, aga
vähemalt pole ta veel kiilakas
annaabi.ee 
