Vana-Kreeka: Kuulaja ja vaataja
kontseptuaalsust ja universaalsust. Kui kuuldav sõna on nähtamatu, siis kirjutatu fikseerib aga
detailid.
Meeldimise maagia: esitus ja emotsioonid
Vana-Kreeka inimest vormisid avalikud üritused. Suuline ettekanne haarab publiku täielikult
kaasa nii füüsiliselt ja emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt. Tragöödia vallandab
emotsionaalseid reaktsioone. Värinad, kananahk, peapööritus, pinge jne neid füsioloogilisi
reaktsioone kutsuvad esile draama kriisimomendid. Poeesia võime vallandada tundeid on
ühtlasi nii hädaoht kui ka õnnistus. Kuna ta on võluv ja nõiduslik, on tema võimuses nn
maagiline jõud. Kreeklased kujutasid pettust ja võrgutamist sageli visioonide, kujutuste ja
fantaasiate vormis, seetõttu võis väljaöeldud sõna olla mähitud väliselt võluvasse loori, mille
taga peitus aga vale. Erinevate valedega põimitud jutustused võivad meid tõest väga kaugele
juhtida