Mees-kes teadis ussisõnu
juttu rääkida, Ints imes mürgi välja ja nad jäid tüdruku lahkudes omavahel jutustama, Ints
rääkis Leemeti perest ja vanaks jäänud inimahvidest, ühtäkki hakkas Leemet metsa nii
meeletult igatsema, ta ei mõistnud, miks oli otsustanud küla kasuks, rääkis Intsule
Magdaleenast ja Toomasest, lubas õhtul emale külla tulla, kes nüüd rästikute juures elas
- ema oli vanaks jäänud, poja saabudes embas ta teda esiti kõvasti ja seejärel jooksis ära-
tagasi jõudis ta kriimustatuna, sest oli pojale tahtnud tuua öökullimune, mida ta ka sai, kuid
oli selle käigus puu otsast alla sadanud, Leemet vabandas ema eest, et end nii kaua näole pole
andnud ja luristas mune ning sõi ema põdraliha
32.
- „Seal, kus varem oli kuiv maa, laines nüüd meri ja mina polnud veel jõudnud endale
lõpuseid kasvatada, mina ahmisin ikka õhu oma vanade kopsudega, mis uues maailmas enam
millekski ei kõlvanud, ning sellepärast oli mul pidevalt õhust puudus.“ Lk 316