raamatu. Isa, kas lubad?—Jah, muidugi, mu laps, sina oled ju eesti lapselaps, kes sulle seda keelab?” Tartu periood ● 1863 kolis Koidula Tartusse Tiigi tänavale ● 1865 “Vanemuise” seltsi asutamine ● 1867 pakub C. R. Jakobson Lydiale kirjanikunimeks KOIDULA ● 1869 üldlaulupidu ● aitas isal toimetada “Eesti Postimeest” ● ilukirjanduslik tegevus ● 1870 pani aluse eesti rahvuslikule teatrile ● Kirjavahetus Fr. R. Kreutzwaldiga Elu Kroonlinnas ● 19.02.1873 abiellus Eduard Michelsoniga ● Koliti Kroonlinna ● 18.07.1874 sünnib poeg Hans Voldemar (suri 29.07.1878 diftreeriasse) ● 02.06.1876 sünnib tütar Hedvig ● 23.01.1878 sünnib tütar Anna ● 1884 veebruaris sünnib surnult poeg Max ● Lydia Koidula suri rinnavähki 11.08.1886 Kroonlinnas ● 1946 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule Koidula looming Raamatud, luulekogud: ● 1866 "Vaino-lilled" ● 1867 "Emajõe ööbik" (terviktekst)
1886 Johann Voldemar Jannsen Sajakroonine Carl Robert Jakobson Pere Isa - Johann Voldemar Jannsen Ema - Emilie Jannsen Õde - Eugenie Vennad: Julius, Leopold, Harry ja Eugen Lolla Kodukeel - saksa keel Noorus Sündis 1843 Koduõppel kuni 1854 Pärnu tütarlastekool Abistas isa ajalehetöös Sooritas koduõpetaja eksami Täisealisus Eksamid Tartu Ülikooli 1863. aastal Tartusse Lehetoimetuse "parem käsi" Töötas abieluni isa ajalehes Kirjavahetus Kreutzwaldiga 1871. Aastal reis Helsingisse Abielu 1873. Aastal Eduard Michelson Kirjavahetuse lakkamine Kroonlinn Euroopa reis Hans, Max, Hedvig ja Anna Looming "Mu isamaa on minu arm" "Kodu" "Ema süda" "Sind surmani" 1867 "Emajõe ööbik" 1865 "Waino-lilled" Kokkuvõte Juba noorelt oli huvitatud kirjandusest 1869. Aasta üldlaulupidu Eesti teatri sünd Suri 42. aastaselt rinnavähki
„Emasüda“- ema on meile alati kõige kallim. „Mu isamaa on minu arm“- isamma jääb meile alati armsaks, „Tee lahti!“- armastatu peab oma südame avama, et tõelist armastust tunda. „Ei ma jõua“- kui armastus on väga suur, on raske sellest lahti lasta. 1. üldlaulupeol lauldi laulu „Mu isamaa on minu arm“ Laul on populaarne, sest see laul oli NSV ajal Eesti hümn Kirjavahetus F. R. Kreutzwaldiga Eesti teater sündis 1870. aastal Tartus, kui etendati Lydia Koidula näidend „Saaremaa onupoeg“ Näidendid „Saaremaa onupoeg“, „Kosjaviinad“, „Kosjakased’’,„Säärane mulk“ Koidula stiil arenes jutukirjanikuna, sest ta lapsed surid Ta abiellus ja tal sündis kaks tütart ning kaks poega Koidula suri 11. august 1886 Kroonlinnas Kirjanik maeti algselt Kroonlinna, kuid 1946 aastal toodi ta
ideedest nende tööde hulgas leidub ka eestlaseid kujutavaid ja Eestiainelisi teoseid Weizenberg tuntuimad tööd on peale klassikalise kirjanduse ja piiblitegelasi ning abstraktsete ideede allegooriaid kujutavate skulptuuride eesti mütoloogia teemalised skulptuurid ,,Kalevipoeg", ,,Linda", ,,Koit" ja ,,Hämarik" Peale selle panustas skulptor eesti kunsti monumendikavandiga ,,Vanemuisele" Eesti mütoloogia kujutamiseks sai ta otseselt tõuget kohtumistest F. R. Kreutzwaldiga. Kirjandus-, nagu ka muusikategevus, oli A. L. Weizenbergi jaoks kõrvalharrastus Autori kirjanduslikult vähenõudlikud näidendid lülituvad väikese hilinemisega järelärkamisaegsesse kirjandusvoolu neisse on põimitud laule: ,,Maie ja Mihkel ehk klaas veini" ,,Õnn ja töö" ,,Jõulupuu" ning ,,Sooharimine ja südameharidus" A. L. Weizenberg oli kirjavahetuses F. R. Kreutzwaldi, C. R. Jakobsoni ja M. Veskega
ja mõttepäevikut, mis avaldati 1922, pealkirjaga ,,Laulud, päevaraamat ja kirjad" Laulude all mõeldakse luuletusi ( 9 oodi, 6 pastoraali) eeskujuks antiikluule. Kuulsaimad teosed oodid. ,,Laulja" laulu võimust, ,,Kuu" inimesest, igavikust, eesti keele ilust. Peterson pühendas sageli oma luuletused sõber Alole. Luuletused ja päevaraamat põhiosas filosoofilised, arutelud. 3. Friedrich Robert Faehlmann õppis Tartu ülikkolis arstiks, kus tutvus ka Kreutzwaldiga. Algatas õpetatud eesti seltsi. Temalt pärineb rahvuseepose idee. Kuusaim Faehlmanni teos: ,,Müütilised muistendid": ,,Koit ja Hämarik" tassisid päikest määda taevas ja said kokku igal hommikul ja õhtul, nad armusid, koos said nad pikemalt olla ainult Jaanipäeval. Vanaisa näeb nende armastust, soovitab abielluda, kuid nad ise ütlevad ära, siis on armastus igavesti noor.
nn. suure eksami ja sai koduõpetaja kutse. 1863. aastal asus pere Tartusse elama. Seal hakkas isa- Jannsen välja andma "Eesti Postimeest". Koidula oli ajalehe juures pidevalt tegev, eriti ajalehe lisa "Jotutoa" sisustamisel. Samuti tuli teha Lydial ka enamus talitusetöödest. Koidula tundis suurt huvi ühiskondliku elu sündmuste ja tollal elavneva rahva uskliku liikumise avalduste vastu. Isiklikud kokkupuuted ja kirjavahetus P.Blumbergi, J.Hurda, C.R.Jakobsoni ja Fr.R. Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt Lydia väljavaateid ja loomingulist arengut. 1860. aastate teisel poolel kujunes Koidulast rahvusliku liikumise taotluste ja patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja Eesti luules. Ta tõusis silmapaistvale kohale kujunevas Eesti kultuurielus tänu hoogsele osavõtule "Vanemuise" seltsi tegevustest, pidev luuletuste ja juttudega esinemine, kirjavahetus Soome ja Saksa literaatidega. 1873
kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol 1869 esitati laule tema sõnadele, ta ise jäi peokülalistele meelde "kui ilmutus kõrgemast maailmast". Koidula tähendus eesti rahvuslikus identiteedis on ülisuur, tema romantiline isamaalüürika - luuletused "Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani", "Jutt" jpt - on 150 aasta jooksul olnud eestlaste enesetunnetuslik koostisosa. Koidula epistolaarsest pärandist on avaldatud kirjavahetus F. R. Kreutzwaldiga (1910-1911 ja 1962), Antti Almbergiga (1925) ja "Koidula kirjad omakseile" (1926). Koidula dramaatilisest elust on kirjutatud mitmeid ilukirjanduslikke teoseid, eriti näidendeid. Eesti muld ja Eesti süda Süda kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnus tuksuma, kui su nime suhu võtan püha Eesti - isamaa! Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota, mõnda elus jätta maha - sind ei iial unusta! Sinu rinnal olen hingand, kui ma vaevalt astusin, sinu õhku olen joonud,
FRIEDRICH ROBERT FAEHLMANNI (1798 1850) TÄHTSUS 1. Faehlmann oli üks esimesi eestlasi, kes lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Ühtlaselt edukas oli ta nii Tartus arstina töötades kui ka kirjanduses ja teaduses. Sõbrustas Kreutzwaldiga, kes oli samuti erialalt arst. 2. 1838. a. organiseeriti Faehlmanni eestvõttel Õpetatud Eesti Selts, mille esimees ta oli aastatel 1845 1850. ÕES-i eesmärgiks oli eesti keele, rahvaluule ja muinsuste uurimine ning valgustusliku kirjanduse publitseerimine. 3. 1839. aastal esines Faehlmann ÕES-is ettekandega Kalevipojast, milles ta ühendas temale tuntud Kalevipoja-muistendid ühtseks tervikuks, luues nii tulevase eepose visandi. Sellele mõttele oli Faehlmanni juhtinud 1835
Postimehes". Lydia Koidula suri 43 aastasena 1. aug 1986 vähki. tema põrm maeti Kroonlinna, 1946 korraldati selle ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule. Koidula tähendus eesti rahvuslikus identiteedis on ülisuur, tema romantiline isamaalüürika - luuletused "Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani", "Jutt" jpt - on 150 aasta jooksul olnud eestlaste enesetunnetuslik koostisosa. Koidula epistolaarsest pärandist on avaldatud kirjavahetus F. R. Kreutzwaldiga (1910-1911 ja 1962), Antti Almbergiga (1925) ja "Koidula kirjad omakseile" (1926). Koidula dramaatilisest elust on kirjutatud mitmeid ilukirjanduslikke teoseid, eriti näidendeid. Lydia Koidula Sissejuhatus Koidula oli oma aja koidulaulik paljude ärkamisaja püüdluste teerajaja. Kirjanikunime Lydia Koidula soovitas Lydia Jannsenile Carl Robert Jakobson, sest see tähistas koidu aega. (Sel ajal oli Eestis ärkamisaeg (1850- 1885).)
Jakob Hurt astus korporatsiooni Livonia liikmeks, kuid sidemed isataluga ei lasknud tal saksastuda. Programmilise luuletusega "Enne ja nüüd" astus Jakob Hurt "Perno Postimehe" kaastööliseks. Otsus oma rahva keele ja hariduse heaks tööd teha viis Jakob aktiivsele tegevusele Õpetatud Eesti Seltsis. Jakob Hurt oli siin tegev rahvaluule ja eesti keele uurimise alal, pöörates erilist tähelepanu uue kirjaviisi propageerimisele. Tugevat mõju avaldas Hurdale tutvumine F. R. Kreutzwaldiga. 1863 kohtus Jakob ÕES-i aias Viljandimaa rahvuslike tegelastega, kes olid tulnud abi otsima ideele rajada rahva rahadega kõrgem eestikeelne kool - Eesti Aleksandrikool. Jakob Hurt haaras plaanist kinni ja võttis ettevõtmise juhtimise enda peale. 1865 lõpetas Jakob ülikooli ja siirdus seejärel koduõpetajaks Hellenurme tuntud teadlase Alexander von Middendorffi perekonda. Kontakt kuulsa õpetlasega avardas Jakob Hurt maailmanägemust ja teaduslikku mõtteviisi
onupoeg." Lavastus 24 juuli 1870, rajas rahvusliku teatri.Carl Robert Jakobson soovitas Lydial kasutusele võtta luuletajanimi Koidula. See tähistas koidu aega. !867 said Koidula luuletused üle eesti tuntuks. Tartus tekkis hovi aforismide vastu. Kui ideed läbi kuluvad, on sõnad kõepärast.(J.W.Goethe) Tegutsejal pole kunagi süümepiinu.(J.W.Goethe) Vaba aja pühendas lugemisele ja kirjavahetusele Jakob Hurdaga,Carl Robert Jakobsoniga ja Friedrich Kreutzwaldiga. Nadd mõjutasod oluliselt tema vaateid ja loomingulist arengust. ,,siis nuta" Nutaksid, et pilve alla Läinud armastus ja õnn? Et su pika õnne peale õnnetu süüd tulnud on? 1869 tegeles Koiduka esimese üldlaulupeo ettevalmistamise ja läbiviimisega. Peol kõladis koidula luuletused nagu ,,Sind surmani" Sind surmani küll tahan Ma kalliks pidada Mu õitsev eesti rada Mu lehkav isamaa ,,mu isamaa on minu arm" Mu isamaa on minu arm, Kel südant annud ma, Sul laulan ma , mu ülem õnn,
vabakunstnikuna veetis ta aastaid Saksamaal, Venemaal ja Itaalias. Ta oli St. Peterburi Eesti Heategeva Seltsi asutaja ja juhatuse liige, Tallinna linna kunstivarade hoidja. A. L Weizenbergi tuntuimad tööd, peale klassikalise kirjanduse ( ,, Hamlet" ) ja piiblitegelasi ning allegooriliste kujude, ka eesti mütoloogia teemalised skulptuurid: ,, Kalevipoeg", ,, Linda", ,, Koit" ja ,, Hämarik". Eesti mütoloogia kujutamiseks sai ta otseselt tõuget kohtumisest F. R. Kreutzwaldiga. Tema eeskujuks oli taani klassitsist Bertel Thorvaldsen. A. L. Weizenbergi kõrvalharrastused olid muusika- ja kirjandustegevused. Tema sulest on pärit jutte, näidendeid, luuletusi ja meeleolupilte, arutlusi ühiskonnaelu, kunsti ja moraali üle. A. L. Weizenbergi hoiak on neid kirjatöödes kristlikus vaimus õpetlik ja konservatiivne. Kogumikud ,,Vaatlused ja kõned" (1901) ja ,,Kirjeldused I" (1914) sisaldavad peamiselt arutlusi. Saksa keeles ilmusid ,,Ingenieur Rudi" (1907), ,,Der
Elulugu: Pärit Kanepi kandist Võrumaalt. Õppis tisleriks. Andekat noormeest toetasid mõned baltisakslased, nende abiga õppis Weizenberg 1860.-70. aastatel kunstiakadeemiates Saksamaal ja Peterburis (olles vabakuulaja, koole lõpetamata). Neis õppeasutustes sai Weizenberg klassitsistliku koolituse. 1873-1890 elas Itaalias. See oli tema loominguline õitseaeg, kujunes välja tema loomelaad. Weizenberg polnud päris kõrval ka rahvuslikust liikumisest ta oli näiteks kirjavahetuses Fr. R. Kreutzwaldiga, C. R. Jakobsoniga. Erinevalt Kölerist osales Weizenberg Eesti kunstielus (mis tol ajal oli küll tegelikult baltisakslaste kunstielu) ta esines siinsetel kunstinäitustel. 1890-1914 elas Weizenberg Peterburis, viimastel eluaastatel Tallinnas. Looming: Stiililiselt eklektiline, klassitsismist lähtuv. Lemmikmaterjaliks marmor. Loomingut võib grupeerida: 1) Portreed · Ema portree Skulptuurportreed rahvusliku liikumise tegelastest: · Fr. R. Kreutzwald · J. Hurt · J. V. Jannsen
rahvamees, kes oli üks rahvusliku liikumise demokraatia juhte. Suvel 1863 külastas Köler üle pika aja taas kodumaad. Ta pidas eestlaste olukorda täiesti ebarahuldavaks ning soovitas neil võitluses mõisnike vastu rohkem abi otsida Peterburist ja Venemaa võimudelt. Johann Kölerist sai seega Vene- orientatsiooni esimesi selgemaid määratlejaid rahvuslikus liikumises. See omakorda viis lahkarvamustele mitmete teiste rahvuslike tegelastega, eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Paljuski tänu Köleri mõjutustele sai 1864 teoks suurema palvekirja esitamine Aleksander II-le. Kirjas olid esindatud ka tärkava rahvusliku liikumise nõudmised. Johann Küler kirjavahetuses teiste rahvusliku liikumise tegelastega tõusevad sel perioodil esile sellised küsimused nagu Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, Eesti ajaloo koostamine, uue rahvusliku häälekandja asutamine. 1864 tutvus Johann Köler Peterburis noore Carl Robert Jakobsoniga ja aitas
Lõpetanud tütarlaste kooli, sooritas Koidula 1862 Tartu ülikooli juures nn suure eksami ja sai koduõpetaja kutse. 1863.a. lõpul asus perekond Tartusse, kus Jannsen hakkas välja andma ,,Eesti Postimeest". Koidula oli pidevalt tegev ajalehe ja eriti selle kirjaliku osa talitusetööst. Koidula tundis ergast huvi ühiskondliku elu sündmuste ja tollal elavneva rahvusliku liikumise avalduste vastu; isiklikud kokkupuuted ja kirjavahetus P. Blumbergi, J. Hurda, C. R. Jakobsoni ja Fr. R. Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt tema vaateid ja loomingulist arengut. 1860. aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti luules. Hoogne osavõtt ,,Vanemuise" seltsi tegevusest, eriti näitemängude korraldajana, pidev esinemine luuletuste ja juttudega, kirjavahetus soome ja saksa literaatidega tõstsid Koidula väljapaistvale kohale kujunevas eesti kultuurielus. Teekond Soome koos isa ja vennaga 1871. aastal oli selle
Kõige enam meeldis mulle peategelase juures see, et ta ei hoolinud väga mida teised arvavad, ta tegi seda mida õigeks pidas ning ei lõpetanud koolis õppimist isegi siis kui ta juba teadis kõigest millest seal räägitakse. Ta oli ka väga kohusetundlik ning tegi kõike, mida kästi, ei valetanud ega vaielnud targematele vastu ning suutis teha õigeid otsuseid. II. 1)Miks ta just Tartusse minna tahtis? Ma arvan, et kõigepealt oli tema suur soov kohtuda Kreutzwaldiga ning teiste tähtsate inimestega tema jaoks, sest ta austas neid väga ja tema suur soov oli nendega kohtuda. Lisaks oli tal ka Tartus tutvusi tekkinud ning seoses tema tööga oli see väga sobiv koht. 2)Kuidas näeb välja sõgesiku-mäng? Mulle tundus see mäng huvitav ning kuigi autor on öelnud, et see mäng on küllaldaselt tuntud, ei ole mina sellest kuulnudki.
laulupeo komiteele ning kooridele, kes olid osavõtuks registreerunud. I üldlaulupeo kavas oli 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu, millele lisandus tsaaririigi hümn. Eesti laule oli nende hulgas ainult kaks A. Kunileidi "Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm". On ilmne, et l a u l u d e r a h v u s l i k u o m a p ä r a p r o b l e e m oli laulupeo ettevalmistamise perioodil küllaltki aktuaalne ka Jannsenite kodus. Seda kinnitab kindlasti nii Koidula kirjavahetus Kreutzwaldiga kui ka 1868. aasta märtsikuus soome ajaloolase ja poliitiku, Soome Kirjandusliku Seltsi esimehe Yrjö- Koskise poolt saadetud F. V. Illbergi noodiraamat "Suomalaisia Kansan-Lauluja ja Soitelmia", mille palad olid Koidulale väga armsad Laulupidu kui üldrahvalik suursaavutus Varasemate paikkondlike laulupidudega võrreldes oli Tartu laulupidu üleeestilise haardega I üldlaulupidu, kuigi Saaremaalt ja Läänemaalt, välja arvatud Haapsalu linn, osavõtjaid ei olnud
Ta koostas seltsi jaoks keeleteaduslikke uurimusi ning ülevaate Põlva kihelkonna muistendeist. Laialdlast poleemikat äratas J.Hurda brosüür uue kirjaviisi kaitseks. Aastail 1863-1881 oli ta aktiivselt tegev eestikeelsete kalendrite väljaandmisel. ÕES-i vahendusel astus J. Hurt kontakti J. Wiedemanni ja saksa rahvaluuleteadlase W. Mannhardtiga. Samal ajal lülitus noor Hurt ka tärkavasse rahvuslikku liikumisse. 1862. aastal tutvus ta F.R. Kreutzwaldiga, aasta hiljem aga asus juhtima liikumist Aleksanrikooli nime kandva "kõrgema emakeelse kooli" loomiseks. Selle ettevõtmise kaudu tutvus ta ka J. Köleri jpt. 1864. aasta lõpetas ta Tartu ülikooli ning siirdus siis kaheks aastaks koduõpetajaks silmapaistva akadeemik Middendorffi perekonda. Seal koostas ta ka kandidaaditöö H. Stahlist. 1865. aasta aprillis omandas usuteaduste kandidaadi kraadi. 1866. aastal lahkus J
MAGAMISTUBA Magamistoa kohta ei teata täpselt, kus mööbel täpselt paiknes, kuna magamistuppa võõra jalg ei olnud astunud. Mööbeliesemetest on seal: riidekapp, voodid, kummut nipsasjakestega, Annette Adelheidi ja Tartu kooliõpetaja Gustav Blumbergi laulatuse laululeht roosal siidipaelal ja tütretütre Alice Blumbretgi foto. Arvatavasti mahtus siia kunagi ka lapsehäll või voodike. 11 SÖÖGITUBA JA KÖÖK Söögitoas on koos Kreutzwaldiga leiba murdnud kõik need, kes Võru kaugeks ei pidanud, et Lauluisaga kohtuda: E. Lönnrot, J. Krohn, Y. S. Yrjö-Koskinen, L. Koidula, J. Hurt, J. Köler, C. E. v. Baer, C. Reinthal, F. J. Wiedemann, G. Schultz-Bertram, W. Schultz, E. Sachssendahl ja mitmed teised tolle aja kultuuri- ja teaduseinimesed. Praegu on laud kaetud kahele, otsekui majja oleks jäänud vaid vanapaar: noorem tütar, papa lemmiklaps Marie Ottilie puhkab Võru surnuaial, vanem tütar on abiellunud ja elab
Ta saatis eksemplarid ka laulupeo komiteele ning kooridele, kes olid osavõtuks registreerunud. I üldlaulupeo kavas oli 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu, millele lisandus tsaaririigi hümn. Eesti laule oli nende hulgas ainult kaks A. Kunileidi "Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm". On ilmne, et laulude rahvusliku omapära probleem oli laulupeo ettevalmistamise perioodil küllaltki aktuaalne ka Jannsenite kodus. Seda kinnitab kindlasti nii Koidula kirjavahetus Kreutzwaldiga kui ka 1868. aasta märtsikuus soome ajaloolase ja poliitiku, Soome Kirjandusliku Seltsi esimehe Yrjö-Koskise poolt saadetud F. V. Illbergi noodiraamat "Suomalaisia Kansan- Lauluja ja Soitelmia", mille palad olid Koidulale väga armsad. Laulud KIRIKUKORAALID: "Siionis kõik vahid hüüdvad" "Kiida nüüd, issandat" "Meil tuleb abi jumalast" Vene riigihümn "Jumal, keisrit kaitse sa" VAIMULIKUD LAULUD: C. Geissler "Sind, issand, meie kiidame" F. Brenner "Taevas ning maa kaovad" F. J
Tänu sellele teole tekkibki pikk ja elav kirjavahetus. Peale nende suhtles Lydia Koidula ka F. J. Wiedemanniga. F. J. Wiedemann on meile tuntud kui eesti keele akadeemik. Lydia Koidula pühendas talle isegi ühe luuletuse. Selle luuletuse nimeks sai ,,Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile". Ta pühendas selle luuletuse 16. septembriks 1880-taks aastaks. Kõik kokkupuuted mis ta tegi P. Blumbergiga, Carl Rober Jakobsoniga, Jakob Hurdaga ja Fr. R. Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt tema vaadete kujunemist ja 16 loomingulist arengut. 60-ndate aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja demokraatliku suuna patriootilise võitlusvaimumõjukaim väljaandja eesti luules. Märkimata ei saa jätta ka Lydia Koidula suuri ja tihedaid kirjavahetusi, näiteks Fr. R. Kreutzwaldiga. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.htm
Tänu sellele teole tekkibki pikk ja elav kirjavahetus. Peale nende suhtles Lydia Koidula ka F. J. Wiedemanniga. F. J. Wiedemann on meile tuntud kui eesti keele akadeemik. Lydia Koidula pühendas talle isegi ühe luuletuse. Selle luuletuse nimeks sai ,,Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile". Ta pühendas selle luuletuse 16. septembriks 1880-taks aastaks. Kõik kokkupuuted mis ta tegi P. Blumbergiga, Carl Rober Jakobsoniga, Jakob Hurdaga ja Fr. R. Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt tema vaadete kujunemist ja 20 loomingulist arengut. 60-ndate aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja demokraatliku suuna patriootilise võitlusvaimumõjukaim väljaandja eesti luules. Märkimata ei saa jätta ka Lydia Koidula suuri ja tihedaid 12 kirjavahetusi, näiteks Fr. R. Kreutzwaldiga. 3) R
R. Faehlmanni jutu- ja luulelooming moodustab XIX sajandi esimese poole eesti kirjanduse kunstiväärtuslikuma osa. ,,Kalevipoja" kirjutamise algatus ja müüdid on esimesi katseid kasutada rahvaluule rikkusi kirjandusliku algmaterjalina. FRIEDRICH ROBERT FAEHLMANNI (1798 1850) TÄHTSUS · Faehlmann oli üks esimesi eestlasi, kes lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Ühtlaselt edukas oli ta nii Tartus arstina töötades kui ka kirjanduses ja teaduses. Sõbrustas Kreutzwaldiga, kes oli samuti erialalt arst. · 1838. a. organiseeriti Faehlmanni eestvõttel Õpetatud Eesti Selts, mille esimees ta oli aastatel 1845 1850. ÕES-i eesmärgiks oli eesti keele, rahvaluule ja muinsuste uurimine ning valgustusliku kirjanduse publitseerimine. · 1839. aastal esines Faehlmann ÕES-is ettekandega Kalevipojast, milles ta ühendas temale tuntud Kalevipoja-muistendid ühtseks tervikuks, luues nii tulevase eepose visandi
Aleksander II tütre Maria Aleksandrovna joonistamisõpetajaks. 1863 suvel teeb matka Tallinna, Hiiumaale, Lubjassaarele Viljandimaal, Tartusse ja Võrru. Maalides ja joonistades eesti rahvatüüpe ja maastikke, tutvub ta talurahva 7 viletsa õigluseta olukorraga ning otsustab ise kaasa aidata rahva elujärje parandamisele, selleks loob sidemed eesti talurahva ja intelligentsiga, tutvub Fr. R. Kreutzwaldiga. Valmivad akvarellid ,,Hiiu naised kaevul", ,,Ketraja", ,,Kunstniku sünnikoht" jt. tööd. 1864 suvel külastab Kõler taas Fr. R. Kreutzwaldi Võrus ja maalib temast 2 portreed. Lubjassaarel kutsub ta kokku talumeeste salakoosoleku keisrile esitatava palvekirja läbiarutamiseks. Kavandab ja maalib feodalismivastase kompositsiooni ,,Ärkamine nõidusunest". Esitab Kunstide Akadeemia näitusele Fr. R. Kreutzwaldi ja A. H. Neusi portreed, rea eestiainelisi akvarelle ning lisab neile 1865.a.
Aleksander II tütre Maria Aleksandrovna joonistamisõpetajaks. 1863 – suvel teeb matka Tallinna, Hiiumaale, Lubjassaarele Viljandimaal, Tartusse ja Võrru. Maalides ja joonistades eesti rahvatüüpe ja maastikke, tutvub ta talurahva 7 viletsa õigluseta olukorraga ning otsustab ise kaasa aidata rahva elujärje parandamisele, selleks loob sidemed eesti talurahva ja intelligentsiga, tutvub Fr. R. Kreutzwaldiga. Valmivad akvarellid „Hiiu naised kaevul“, „Ketraja“, „Kunstniku sünnikoht“ jt. tööd. 1864 – suvel külastab Kõler taas Fr. R. Kreutzwaldi Võrus ja maalib temast 2 portreed. Lubjassaarel kutsub ta kokku talumeeste salakoosoleku keisrile esitatava palvekirja läbiarutamiseks. Kavandab ja maalib feodalismivastase kompositsiooni „Ärkamine nõidusunest“. Esitab Kunstide Akadeemia näitusele Fr. R. Kreutzwaldi ja A. H
Tema tõlkelised jutustused sügava pilku intiimsesse sissemaailma, nende «Reinuvader Rebane» ja «Kilplased» on tunned. Nagu Koidula oma esimeses kirjas tänapäeval noorsooraamatud. K-i värsiloomingul Kreutzwaldile tunnistab ja nagu Kreutzwaldi (kogu «Viru lauliku laulud», poeem «Lembitu». vastusest selgub, oli Koidula juba 1866.a. katset Kreutzwald jätkas Faehlmanni tööd ja koostas teinud Kreutzwaldiga kirja teel ühendusse astuda. eepose "Kalevipoeg", mis ilmus 1862. aastal Koidula saatis talle oma luuletusi. Nende .Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud kirjavahetus kestis liigi 7 aastat. Esmakordselt rahvuseepos «Kalevipoeg», sai eesti rahvusliku ilmus nende kirjavahetus trükkis 1910.-1911.a. kirjanduse nurgakiviks. See raamat oli eesti ra- Leetbergi toimetusel. See väljaanne sisaldas hvusliku liikumise innustajaks
abstraktsete ideede allegooriaid ("Lootus", "Surematus", "Emaarmastus", nelja aastaaja allegooriad). Mõned kujud on mõeldud paarikaupa kehastama vastandlikke printsiipe, näiteks "Kristus" ja "Barrabas" või "Tasadus" ja "Edevus". Roomas töötades säilitas Weizenberg tiheda sideme kodumaaga ja siinse rahvusliku liikumisega, 1870. aastatel ilmusid tema loomingusse eesti mütoloogia teemad. Selleks andsid tõuget kohtumised F. R. Kreutzwaldiga Eestis, aga ka soome skulptori Johannes Takaneni looming, millega Weizenberg puutus kokku Roomas. Eesti ainelised on veel "Kalevipoeg", "Koit", "Hämarik" ja monumendikavand "Vanemuisele", samuti portreed rahvusliku liikumise tegelastest. Eesti publik ei suutnud veel pakkuda vaimset ega majanduslikku kandepinda skulptuurikunsti arengule kodumaal. Siin olid Weizenbergi loomingu ainsad finantseerijad baltisakslased, kelle kunstielus Weizenberg, erinevalt Kölerist, ka osales. 1878 esines ta
maailmas. Z.Topelius(1818-1898)- Soome kirjanik · Õppis ülikoolis ajalugu, teoloogiat ja meditsiini · ,,Helsingfors Tidningari" toimetaja · Soome kirjanik aga kirjutas rootsi keeles · Ta on üks soome rahvusromantilise kirjanduse silmapaistvamaid esindajaid · Hüüti muinasjutu onuks ja laste sõbraks · ,,Aallotari jäljed" , ,,Sampo Lappelill" · Paralleele võib tõmmata Kreutzwaldiga Anni Swan(1875-1958) soome kirjanik · Z.Topeliuse järel teine rahvusvaheliselt tuntud lastekirjanik. · Õppinud ja töötanud rahvakooliõpetajana Helsingis · Töö lastelehtede juures, lastenäidendid, tõlked(J.W.Goethe, L.Carroll) · Tütarlastekirjanduse traditsiooni looja Soomes(nn.Tuhkatriinu lood) · Alates 1961.a. välja A.Swani medalit lastekirjanduse preemiat Kirsi Kunnas(1924)- Soome kirjanik · Kaasaegse lastekirjanduse ema
värve kandva üliõpilasega. See noormees oli Himmaste vaese koolmeistri perest pärinev, omal jõul ja saksa seltskonna toetusel haridusredelil edenenud Jakob Hurt. Vaatamata paljutõotavale võimalusele sakslasteks saades kiiret karjääri teha, jäi J. Hurt ustavaks oma rahvusele, soovides tema heaks ka konkreetset tööd teha. Eriti oluliseks pidas ta rahva vaimuvara, rahvaluule ja ajaloo tagasiandmist rahvale. J. Hurt oli endale jõudnud nime teha keeleteadlasena ja astunud kontakti Kreutzwaldiga. Ilmselt siis sai noor Hurt õhtust ideele ka puht ,,eesti-suuna" otsimiseks vene ja saksa mõjutuste vahel. Aleksandrikooli üritus oli J. Hurdale just see, mida ta ise otsis. J. Hurt võttis kooli programmi koostamise ning kogu asjaajamise enda peale. Temast sai Aleksandrikooli liikumise liider, selle vahendusel aga emakeelse kooli põhjendaja. Aleksandrikooli asju ajava J. Hurda vahendusel sattusid üksteisega kontakti seni eraldi
abstraktsete ideede allegooriaid (“Lootus”, “Surematus”, “Emaarmastus”, nelja aastaaja allegooriad). Mõned kujud on mõeldud paarikaupa kehastama vastandlikke printsiipe, näiteks “Kristus” ja “Barrabas” või “Tasadus” ja “Edevus”. Roomas töötades säilitas Weizenberg tiheda sideme kodumaaga ja siinse rahvusliku liikumisega, 1870. aastatel ilmusid tema loomingusse eesti mütoloogia teemad. Selleks andsid tõuget kohtumised F. R. Kreutzwaldiga Eestis, aga ka soome skulptori Johannes Takaneni looming, millega Weizenberg puutus kokku Roomas. Eesti – ainelised on veel “Kalevipoeg”, “Koit”, “Hämarik” ja monumendikavand “Vanemuisele”, samuti portreed rahvusliku liikumise tegelastest. Eesti publik ei suutnud veel pakkuda vaimset ega majanduslikku kandepinda skulptuurikunsti arengule kodumaal. Siin olid Weizenbergi loomingu ainsad finantseerijad baltisakslased, kelle kunstielus Weizenberg, erinevalt Kölerist, ka osales
kõrgpunktiks sai 1886. Aastal Helsingi Ülikoolis kaiststud doktoriväitekiri. Pärast ülikooli lõpetamist töötas Hellenurmes koduõpetajana, lühikest aega Kuressaares ning seejärel Tartu gümnaasiumis vanade keelte ja geograafia õpetajana. 1872-1880 oli Otepää ning alates 1880. Aastast alates Peterburi Jaani kiriku õpetaja. Rahvaluulest ja ,,Kalevipojast" oli ta juba koolipoisina innustatud, üliõpilasena astus Õpetatud Eesti Seltsi ja sealtkaudu said alguse kontaktid Kreutzwaldiga, kelle soovitusel tõlkis ta lõunaeesti murdesse talurahvaseaduse. Tõlkijana süvenes ta väga põhjalikult uude kirjaviisi. Hurt mõistis, et vähegi sisukam haridus algab keelest. ,,Vanemuise seltsis" esines Hurt rea loodusteaduslike ning ajalugu, rahvaluulet jms käsitlevate ettekannetega . Tema tähendusrikkamaid esinemisi oli esimeselüldlaulupeol 1869. Aastal, kui ta peokõnega sõnastas rea rahvusliku liikumise põhiülesandeid.
käsitlused, mis nõudsid feodaalsuhete kaotamist, seisuste võrdsust, ühtse Eestimaa kubermangu moodustamist, kohtureformi. Analüüsiti majandus- ja kultuurielu paljudest aspektidest. Tähtis koht ,,Sakalal" ja selle lisalehel ilukirjanduse ja kirjanduskriitika arengus. Jakob Hurt (1839-1907) 1886 - kaitses Helisngis doktoriväitekirja, rahvuslikult meelestatud, rahvaluulest innustatud. Astus ÕES-i, kus tutvus Kreutzwaldiga, kelle soovitusel tõlkis 1862. aastal lõunaeesti murdesse talurahvaseaduse. ,,Vanemuise" seltsis esines Hurt loodusteaduslike, ajalugu, rahvaluulet käsitlevate ettekannetega. Eestikeelse hariduse, eestluse propagandatõi kaasa teravaid vastuväiteid baltlastelt. Hurda ajalookäsitlus Jakobsonist erineb, esitab fakte rahulikult, neutraalselt. Hurt kuulus algselt ,,Sakala" kaastööliste seltsi, pooldas Jakobsoni, peagi aga lahkus neist. Kristluse
Õppis Tallinna gümnaasiumis, seejärel läks 1847 Peterburi õigusteadust õppima. Seal oli tal kokkupuuteid Köleriga, hilisema Peterburi eesti patriootide juhiga. Tema juures õppis Russow maalimist. Ülikoolis õppides tekkis tal huvi rahvaluule vastu. Õppevaheaegadel liikus Eestis ringi rahvaluulet kogudes. 1851 lõpetas ülikooli ja tuli tööle Tallinna kubermanguvalitsusse. Töötas mitmetes riigiametites, 1863 läks elama ja tööle Peterburi. Oli kirjavahetuses Kreutzwaldiga. Russow suri 22. juulil 1906 Peterburis. Olles kubermanguvalitsuses eesti keele tõlk, toimetas ta alates 1856 ametlikku Ma Walla Kulutajat. Russow koostas enamiku Lindforsi pärijate trükikojas trükitud Tallinna koddaniko Ramat oma sõbrale male 1854-1857 oma laadilt oli see rahvaraamat peamiselt Krimmi sõjast, kokku ilmus 12 vihikut. Selle väljaandega astus Tallinn eestikeelse ajakirjanduse ajalukku. Ühtlasi oli see pidevalt ilmuva eestikeelse ajalehe vahetu eelkäija.
ööbik” (anonüümne, kus domineerib romantiline isamaalüürika “Sind surmani”, “Mu isamaa on minu arm”). Laulud “Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani”. „Vanemuises“ etendusid 3 menukat Koidula näidendit, mis tähistasid eesti teatri sündi. Sidemed Hurda, Kreutzwaldi, Jakobsoniga. Üle jõu käiv ajakirjanikutöö isa ajalehe juures, õnnetu armastus, kirjavahetuse katkemine Kreutzwaldiga. Reis Riia, Pärnu, Tallinna kaudu Helsingisse, tema kaunis hetk. Koidulat vaimustas soome loodus ja soe vastuvõtt. Koidula tahtis elus iseseisvust, abiellus, lahkusid Eestist (kõik olid vapustatud). Sattus uude 55 keskkonda. Kirjutas luuletusi, näidendi, jutustus, pidas ettekandeid kohalikus naisteringis, õpetas koolis tütarlastele käsitööd ning tõlkis. Alguses pidas tihedalt sidet kogumaaga
TÜ kodukooliõpetaja eksam kõrgeim, mida üks naine võis saada. Amet polnud elus tähtsal kohal. Tartus elamise ajal ilmusid 1866 luulekogu "Vainulilled", 1867 "Emajõe ööbik". 1869 laulupeol esitati tema laule"Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani": tema näidendeid esitati ka Vanemuise mänguseltsis. Näidendid "Saaremaa talupoeg", "Säärane mulk". Abiks isale lehetoimetuses, kirjavahetuses paljudega, nt Kreutzwaldiga. 1872 abiellus vaese läti arstitudendiga. Koidula jätkas kirjanduslikku tegevust, õpetas koolis tüdrukutele käsitööd, tõlkis mehe artikleid, aga ihkas Eestimaale. Abikaasa soovis edasi õppida, läks Austriasse, Saksamaale. Olid aasta välismaal, läksid Peterburgi tagasi (kus asub?), sest sündis laps. 1882 avastati vähk, 1886 suri rinnavähki. Kirjutamiskogemuse sai ajakirjanikuna
annaabi.ee 
