"krestomaatilist" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

dünaamilisel 1960.–1970. aastate vahetusel – ühelt poolt modernismi tulek, teisalt poliitiliste pingete tõus – nihkus teater Eestis kultuurivälja keskmesse, muutudes noori loovjõude ligitõmbavaks elutundelis-vaimseks tsentrumiks (Epner 1998: 169). 1969. aasta teatriuuenduse algimpulsiks oli noorema põlvkonna rahulolematus senise teatriga, eeskätt selleks ajaks šabloonistunud olustikurealismiga. Radikaalse murrangu algust tähistasid kolm tagasivaates krestomaatilist ja legendaarset lavastust: jaanuaris 1969 nn. Suitsu õhtu „Ühte laulu tahaks laulda” kuue eakaaslase rühmatööna Hermaküla ja Toominga eestvedamisel Tallinna Kirjanike Majas, veebruaris Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng” (lav. Evald Hermaküla) ja detsembris „Laseb käele suud anda” (lav. Jaan Tooming, mõlemad „Vanemuises”). „Tuhkatriinumängus” kulmineerus Gustav Suitsu luulekeele kehalisse väljendusvormi ümberpanekust alguse saanud