ebasoodsatel tingimustel. Krediidilepingutega kohustus hageja andma kostja käsutusse rahasummad (900 eurot ja 2300 eurot) ning kostja kohustus krediidi kasutamise eest maksma tasu ning lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kõnealuste lepingute kohaselt oli krediidi kasutamise tasu võrdne krediidisummade endaga. Hageja nõudis intresse suuruses 900 eurot ja 2300 eurot, mis olid fikseeritud rahasummana lepingus. Tulenevalt VÕS § 397 lg 2 (krediidilepingutele kohalduvad laenulepingu sätted VÕS § 401 lg 3 kohaselt) tuleb intressi tasuda kas seadusjärgses või lepingujärgses määras ehk protsendina krediidisummalt. Antud olukorras on selleks määraks mõlemal juhul 100%, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne ja kostja jaoks äärmiselt ebasoodne arvestades seda, et seadusjärgne intress ei ole ligilähedanegi 100 protsendile. Lisaks sellele sisaldub krediidilepingutes säte, et viivist tohib hageja nõuda
osaleva isikuna. Oluline siinkohal ei ole krediidiandja tegevus igapäevase krediidiasutusena. See aga tähendab, et krediidiandjaks võib olla ka näiteks äriühing, mis annab laenu füüsilisele isikule. Tarbija VÕS § 34 kohaselt on aga füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei ole seotud tema igapäevase majandus- ja kutsetegevusega. Tarbijakrediidilepingut reguleerivad sätted on kohaldatavad VÕS § 403 lg 2 kohaselt täiendavalt ka sellistele krediidilepingutele, millega tarbija on võtnud krediiti iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks ja mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat. Vaatamata tõsiasjale, et majandus- ja kutsetegevuseks võetud laene ei kaitsta tarbijakrediidilepingu regulatsiooniga on seadusandja siiski kaitsnud tarbija huve olukorras, kus võetakse krediiti seoses iseseisva majandus- ja kutsetegevuse alustamisega
annaabi.ee 
