kesknärvisüsteemi haigus, mida põhjustab spetsiifiline haigust tekitav valk ehk prioon. Haigestutakse sagedamini vanuses 6070 eluaastat, mehed ja naised on võrdselt ohustatud. Sümptomid Haigusele on iseloomulikud järjest süvenevad ebakindel kõnnak, mäluhäired, isiksuse muutused, hallutsinatsioonid, lihastõmblused, lihasjäikus. Võib esineda ka unehäireid, nägemishäireid, kõnehäireid, raskusi kõnest arusaamisega, peapiirkonna närvide halvatust, krambihoogusid. Haigus lõpeb surmaga umbes 312 kuu pärast haigestumist. Diagnoosimine ja ravi Haiguse kindlaks tegemiseks on oluline hinnata inimese seisundit, organismis toimunud muutusi. Sageli on vajalik aju elektrilise aktiivsuse uuring. Prioonhaigust on võimalik kindlaks teha ainult spetsiifiliste ajukoe muutuste põhjal. Prioonide tekitatud prioonhaiguste vastu puudub spetsiifiline ravi. Click to edit Master text styles Second level Third level
suuraju ajukoores. Haigusele on iseloomulikud järjest süvenevad ebakindel kõnnak, dementsus, mäluhäired, isiksuse muutused, hallutsinatsioonid, lihastõmblused, lihasjäikus. Võib esineda ka unehäireid, nägemishäireid, kõnehäireid, raskusi kõnest arusaamisega, peapiirkonna närvide halvatust, krambihoogusid. Peale esimeste sümptomite esinemist lõpeb haigus 3-12 kuu pärast surmaga. Gerstmanni-Sträussleri-Scheinkeri sündroom – enamikul juhtudest leitud perekondlikult pärilikuna. Haigusele on iseloomulik järjest süvenev ataksia, tasakaaluhäired kõndimisel, dementsus, spastilisus, kurtus, nägemishäired jne
mälu sõltuvad erinevate närvimehhanismide tööst ning amneesia puhul on jäänud suhteliselt puutumatuks oskuste omandamist tagav ehk protseduuriline mälusüsteem. 4 Amneesiasündroom: H. M-i juhtum Amneesiahaige ühe esimese põhjaliku kirjelduse esitas Kanda neuropsühholoog Brenda Milner 1950. aastail. Nimelt opereeriti 27-aastase epilepsiahaige H. M-i aju, kuna teatud ajustruktuuride eemaldamine aitab oluliselt vähendada epilepsiast tingitud tugevaid krambihoogusid ning parandada haige üldist seisundit. Eemaldati osa ajukoore oimusagara mediaalsest osast, enamus hippokampusest ning mandeltuumast ehk amügdalast. Kuid positiivsete muudatuste kõrval ilmnes patsiendil tugev mälukaotus; H. M ei mäletanud enam peaaegu midagi oma elukäigust, ta ei tundnud ära arste, kes olid teda pikka aega ravinud, ei mäletanud, mida ja millal ta oli hiljuti söönud, kus ja kellega oli teatud kohtades varem viibinud jne