Ekke moor
leidnud selle, mida otsima läks. Seda aga ei juhtunud. Tema seiklused olid nagu lumepall, mis
alguses on väike, aga mida rohkem see veereb, seda suuremaks see muutub. Alguses ta aitas
inimesi vaid häda pärast, tahtes neid vaid hetkeliselt aidata. Hiljem aga mõtles ta seda, kuidas
aidata inimesi nii, et neil ka edasises elus sellest abist kasu oleks. Väga hea näitena saaks seda
tuua, kui rammumees, kes kraave kaevas, pandi paari vana vastiku külamehe tütrega. Oli see
raske kraavikaevajale, aga Ekke oli hingega asja juures neid abistama ning tegi mis tema
võimuses. Lõpuks avastas ta eneses tunded, mida tal varem polnud, austada oma
kaasühiskonda.
Peale aastaid kestvaid sündmusi ja seiklusi, avastas Ekke Moor selle, mida ta otsis.
Nimelt oli Ekke ikka ja ainult armastanud ona kodukohta, oma memme ja Naabrinaist
Enekeni. Seda ta ju endale tõestama läkski ning lõpuks kandis sihikindlus vilja. Ta oli endale