Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid
Lily
kingad on suurepärased, märkas ta. Lubavad varvastel end vabalt tunda.
Ta poleks suutnud end väljendada. Nõnda pani ta pintslid praegu korralikult üksteise kõrvale kasti ja
sõnas William Bankesile:
“Nii järsku läheb külmaks. Tundub, et päike annab vähem sooja,” ja vaatas seda öeldes ümberringi,
sest valgus oli veel küllalt ere, rohi ikka pehmelt sügavroheline, maja ümbritsevas aias loitsid
kannatuslille purpursed õied ja kõrgest sinast kostsid vareste ükskõiksed kraaksatused. Kuid miski
liigatas, välgatas, pööras õhus hõbedast tiiba. Oli ikkagi september, septembri keskpaik, ja kell oli
kuus läbi.
Mr. Bankesile oli meeltmööda, et Lily palus “mõelda tema tööle”. Ta oli sellele mõelnud, ja õige
sageli. Arvutuid kordi oli ta ütelnud: “Ramsay on üks neist, kes loovad oma parima enne
neljakümnendat eluaastat.” Ta oli andnud olulise panuse filosoofiasse ühe õhukese raamatuga, kui oli