muid aparaate. Lainepikkuse määrajad lahutavad kosmoseteleskoopi jõudva valguse laiali. Sellised pildid võimaldavad määrata kosmose objektide keemilist koostist, temperatuuri, magnetvälju. Teleskoop on varustatud arvutitega, mis annab võimaluse 24h jooksul võimaluse jälgida mõnda kosmose objekti. Vaatlusandmed salvestatakse ja saadetakse edasi maale. Tänu neile suudab teleskoop teha teravaid pilte kosmose objektidest, mida maapealsed teleskoobid ei võimalda. Kui kosmoseteleskoobi projekt loodi, siis plaaniti teleskoop tuua iga 5 aasta järel maale, et vahetada välja detaile/osi. 1985 aastal otsustas NASA, et teleskoobi korrashoidmiseks piisab ka kosmoses tehtavatest parandustest. Selleks planeeris NASA regulaarseid lende.
kaotab sel viisil igal aastal 2x10astmes13 tonni. Tavaline, ent ometi eriline - Päike on meie jaoks kahtlemata eriline täht, Galaktikas siiski täiesti tavaline. Kui veel neli-viis aastat tagasi võis mõni üksindusearmastaja arvata, et Päike on ainuke planeedisüsteemiga täht, siis nüüd on need lootused purunenud. Üsna kindlaid vihjeid planeetide olemasolule on saadud juba kümnekonna tähe ja 2-3 pulsari juurest. Hubble'i Kosmoseteleskoobi vaatlused on näidanud, et vähemalt kolmandikul noortest tähtedest on ümber gaasi-tolmukettad, milles võivad tekkida planeedid. Kas leidub kaugetel planeetidel ka elusolendeid, kes oma päikest jälgivad, seda me ei tea. Meile piisab teadmisest, et Päike ei jäta meid maha enne viit miljardit aastat. PÄIKESE ANDMED: Kaugus maast - 150 miljonit km
elu alus. Tuhandeid aastaid on inimene endalt küsinud, kas Universumis on veel Päikesesüsteemi- taolisi planeedisüsteeme või on meie oma ainus. See ainukeseks olemine tundub väga kahtlane, sest Universumis on keskeltläbi miljard galaktikat ning igaühes oma miljard tähte. 2004. aasta keskpaigaks oli leitud peajada tähtede ümber 108 planeedisüsteemi, mis sisaldasid 152 tuntud planeeti. 10. juulil 2003 avastasid Hubble'i kosmoseteleskoobi informatsiooni kasutanud astronoomid vanima eksoplaneedi. Sellele anti nimeks Metuusala, piiblist tuntud väga vanaks elanud inimese järgi. Metuusala asub meist 5600 valgusaasta kaugusel, massi on tal kahe Jupiteri jagu ning tema vanuseks on hinnatud 13 miljardit aastat. 15. aprillil 2004 teatas mitu meeskonda kolme eksoplaneedi avastamisest. Üks neist on meist 17 000 valgusaastat eemal, kolm korda kaugemal kui ükski varem avastatud planeet. Kasutati
Atmosfäär on äärmiselt hõre, kuna pinnarõhk on vaid paar mikrobaari. Gaasina saab atmosfäär esineda vaid vastasseisus Päikesega, enamuse aja Pluuto pikast aastast on atmosfäär jäätunud. 1978. aastal selgus, et Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest, tiiru teeb peale 6 päevaga. Leitud kaaslase sai nimeks Charon. Pluuto äbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km. 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra. Ebatavaliste Pluuto ning Tritoni orbiitide olemuse ning massi samasuse tõttu oletatakse, et neil kahel on ühine ajalugu. Algul usuti, et Pluuto võis esialgu olla Neptuuni kaaslane, kuid nüüdseks tundub see ebatõenäone, palju populaarsem on arvamus, et Triton, nagu Pluutogi, liikus kunagi iseseisvale orbiidile ümber Päikese, kuid tõmmati
taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni läbimõõdu hinnangut tunduvalt täpsustatud, viimati 11. juulil 2005, mõõtes tähe kattumist Charoniga. Pluuto suurima kuu läbimõõt on 1212,0 ± 1,5 km [2] 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P 1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra. 20. juulil 2011 teatas NASA, et Hubble'i teleskoobi abil avastati Pluuto neljas kaaslane, mille läbimõõt arvatakse olevat 1334 km. Taevakeha sai esialgseks nimeks P4. USA astronoomid avastasid kääbusplaneet Pluuto ümber tiirleva viienda kuu juuni lõpul 2012. Ebakorrapärase kujuga kuu kannab praegu nime P5.
korral teostatud ka keerukaid remonditöid. USA astronautide esimene külastus kosmosetelskoobi juurde toimus 1993 aasta detsembris. Siis paigutati teleskoobile optikat korrigeeriv moodul, millega kõrvaldati peapeegli ebaõigest kujust tekkinud moonutused. Teine külastus toimus 1997.a. veebruaris, kui vahetati osaliselt välja ning paigaldati uus aparatuur. Kolmas külastus toimus 1999.a. detsembris, mille käigus asendati osa rikkis olevat tehnikat. NASA pidi langetama otsuse kosmoseteleskoobi Hubble saatuse kohta, kas risk mehitatud süstiku remondilennul on õigustatud või oleks targem lasta Hubble'il atnosfääri langedes ära põleda. 2008. aasta mais lendab süstik Discovery seitsmeliikmelise meeskonnaga Hubble'it parandama. Kosmoseteleskoop Hubble'i paljude suurte ja tähtsate saavutuste hulka kuulub ka kõige sügavamate astronoomiliste piltide tegemine. 1995. aastal 18.28. detsembril tehtud, Suure Karu ehk Suure Vankri tähtkujus asuval
keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni läbimõõdu hinnangut tunduvalt täpsustatud, viimati 11. juulil 2005, mõõtes tähe kattumist Charoniga. Pluuto suurima kuu läbimõõt on 1212,0 ± 1,5 km [2] 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P 1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra.
Koostis ja struktuur Galaktika koosneb lati-kujulisest tuuma piirkonnast, mida ümbritseb gaasist, tolmust ja tähtedest koosnev ketas. See ketas moodustab neli erinevat spiraalset struktuuri, mis keerduvad logaritmilise spiraalina väljapoole tuumast. Galaktika massijaotus sarnaneb varbspiraalsele galaktikale vastavalt Hubble'i klassifikatsioonile. Alles 1990. aastatel hakkasid astronoomid kahtlustama, et Linnutee on pigem tünni-kujuline, kui tavaline spiraalgalaktika. 2005. aastal Spitzeri kosmoseteleskoobi poolt läbiviidud vaatlused näitasid, et galaktika kesk latt ongi suurem, kui varem arvatult oli. Linnutee arvatav mass on varieeruv, olenedes arvutusmeetodist ja kasutatud andmetest. Viimaste arvutuste kohaselt minimaalne Galaktika mass on 5,8x1011 päikese massi (M). Veidi väiksem , kui Andromeeda galaktikal. VLBA poolt teostatud mõõtetulemuste põhjal, on Linnutee äärepealsete tähtede kiirusteks leitud kuni 254km/s. See on kiirem, kui varasemalt aksepteeritud arvatav kiirus - 220km/s
jõuab sinna aastal 2015. Kaaslased · 1978. aastal selgus, et Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni mass ja läbimõõt tunduvalt täpsustunud. · 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P 1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra Orbiit · Pluuto orbiit erineb oluliselt ringjoonest, keskmine kaugus Päikesest on 5, 9 miljardit kilomeetrit. Periheelis (Päikesele kõige lähemas asendis) olles ulatub Pluuto orbiit sissepoole Neptuuni orbiiti, Nii oli see näiteks aastatel 1979-1999.
kinnitatakse vaatlusriist. Kudee (coudé - painutatud) fookus. kasutatakse kõigi nende süsteemide jaoks, kus fookuses asuv aparatuur peab jääma teleskoobi pööramisel paigale. 4 Hubble'i teleskoop Seoses kosmosetehnika arenguga ja eriti teleskoobi teenindamiseks sobiva korduvalt kasutatava kosmosesüstiku Space Shuttle'i loomisega oli aeg hakata mõtlema suurema kosmoseteleskoobi peale, mis oleks oma läbimõõdult võrreldav maapealsetega, atmosfääri segava mõju puudumise tõttu aga ületaks neid tulemuslikkuselt, seda eriti lahutusvõime osas. 1973. aastal moodustas NASA teadlaste rühma sellise teleskoobi projekti väljatöötamiseks ja 1977 eraldas USA kongress selle elluviimiseks raha. NASA andis tulevasele teleskoobile tuntud ameerika astronoomi, universumi paisumise avastaja Edwin Hubble'i (18891953) nime.
liitteleskoobid, ning on üsnagi keerukate kujutise häiritusi kompenseerivate süsteemidega (nn. aktiiv- ja adaptiivoptika). Vaatlemine satelliitidelt seab teleskoobiehitusele aga veelgi karmimad nõudmised. 1990. a. alates on 2,4-meetrine Hubble'i teleskoop (HST) olnud juhtiv (optiline) kosmoseteleskoop. NASA planeerib (kava järgi 2009. a.) orbiidile saata veelgi suurema segmentidest koosneva 6-meetrise uue põlvkonna kosmoseteleskoobi NGST (Next Generation Space Telescope) üleslennutamine. Kogu observatoorium on alles kavandamisjärgus ja joonisel on üks mitmest esitatud kavandist. Ka ajakava muutub arvatavasti veel korduvalt. Uued teleskoobid on kavandatud juba uudsema tehnoloogia järgi. Et vältida HST juures tehtud vigu, püütakse uut teleskoopi väga põhjalikult projekteerida ning teha ka prooviteleskoope. Seejuures on tehnoloogilised nõudmised ning astronoomilised vajadused uue teleskoobi jaoks oluliselt kõrgemad
Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon . Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni läbimõõdu hinnangut tunduvalt täpsustatud, viimati 11. juulil 2005, mõõtes tähe kattumist Charoniga. Pluuto suurima kuu läbimõõt on 1212,0 ± 1,5 km (2) 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra. Planeet pluuto meeldib mulle sellepärast, et see asub nii kaugel ja on üksik. Nüüd on ta kuulutatud kääbusplaneediks ja selle pinnal pole veel käidud. Loodan, et kunagi käiakse ka seal ära ja tuleb rohkem infot. Meeldib ka sellepärast , et see planeet leiti nii hilja. Kasutatud allikad : http://et.wikipedia.org/wiki/Pluuto
tolmust ja tähtedest koosnev ketas. See ketas moodustab neli erinevat spiraalset struktuuri, mis keerduvad logaritmilise spiraalina väljapoole tuumast. Galaktika massijaotus sarnaneb varbspiraalsele galaktikale (alamklass Sbc) vastavalt Hubble'i klassifikatsioonile. Alles 1990. aastatel hakkasid astronoomid kahtlustama, et Linnutee on pigem tünni-kujuline, kui tavaline spiraalgalaktika. 2005. aastal Spitzeri kosmoseteleskoobi poolt läbiviidud vaatlused näitasid, et galaktika kesk latt ongi suurem, kui varem arvatult oli.[4] Linnutee arvatav mass on varieeruv, olenedes arvutusmeetodist ja kasutatud andmetest. Viimaste arvutuste kohaselt minimaalne Galaktika mass on 5,8x1011 päikese massi (M). Veidi väiksem , kui Andromeeda galaktikal.[5][6] VLBA (Very Long Baseline Array) poolt teostatud mõõtetulemuste põhjal, on Linnutee äärepealsete tähtede kiirusteks leitud kuni 254km/s
Koostis Galaktika koosneb lati-kujulisest tuuma piirkonnast, mida ümbritseb gaasist, tolmust ja tähtedest koosnev ketas. See ketas moodustab neli erinevat spiraalset struktuuri, mis keerduvad logaritmilise spiraalina väljapoole tuumast. Galaktika massijaotus sarnaneb varbspiraalsele galaktikale. Alles 1990. aastatel hakkasid astronoomid kahtlustama, et Linnutee on pigem tünni-kujuline, kui tavaline spiraalgalaktika. 2005. aastal Spitzeri kosmoseteleskoobi poolt läbiviidud vaatlused näitasid, et galaktika kesk latt ongi suurem, kui varem arvatult oli. Suurus Linnutee diameeter on ligikaudu 100 000 ning paksus on umbes 1000 valgusaastat sisaldades umbes 200 kuni 400 miljardit tähte. Tähtede suurusjärk on äärmiselt ebamäärane, kuna paljud väikese massiga tähed, näiteks kääbustähed, on raskesti avastatavad. Meie naabergalaktikas, Andromeeda galaktikas, on võrdluseks umbes triljon tähte
taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni läbimõõdu hinnangut tunduvalt täpsustatud, viimati 11. juulil 2005, mõõtes tähe kattumist Charoniga. Pluuto suurima kuu läbimõõt on 1212,0 ± 1,5 km 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P 1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra. Ebatavaliste Pluuto ning Tritoni (Neptuuni kaaslane) orbiitide olemuse ning massi samasuse tõttu oletatakse, et neil kahel on ühine ajalugu. Algul usuti, et Pluuto võis esialgu olla Neptuuni kaaslane, kuid nüüdseks tundub see ebatõenäone, palju populaarsem on arvamus, et Triton, nagu Pluutogi, liikus kunagi iseseisvale orbiidile
ehk kauguse ning röntgenteleskoop kuuma röntgengaasi jaotuse galakikaparvedes, mis on tavalise aine suurim osa universumis. · Teleskoopide abil on mõõdistatud kujutletav 2 ruutkraadiline ekvatoriaalne ala ehk vaadeldav ala ei ole kujutatud pildina, vaid see on ruumiline. · COSMOS-es rakendatakse tööle gravitatsiooniläätsed, mis on ainuke kindel vahend, musta aine omaduste uurimiseks. Hubble · USA kosmoseteleskoobi Hubble tähtsaim fotokaamera. · Hubble'i kosmoseteleskoop on Maa orbiidil alates 1990. aastast, võimaldades uurida universumit atmosfääri segava mõjuta. · http://hubblesite.org/ Uuringud · Kujutise ehitamisel kasutati esimesena A. Einsteini poolt ennustatud fenomeni, mille puhul kaugetest galaktikatest pärit valgus murdub teel vastu tulevate mateeriate gravitatsiooni mõjul. · Teadlased kogusid murdunud valguskiirte jälgi, mis
1990. aastate lõpus algas tõeline eksoplaneetide avastamise buum. See osutus võimalikuks tänu parematele teleskoopidele ja tahkisvastuvõtjatele koos arvutil baseeruva pilditöötlusega. (5) Esimene eksoplaneet avastati pulsari ehk neutrontähe lähedadalt 1991 aastal. Tavalise tähe – 51 Pegasi – ümber avastati eksoplaneet tiirlemas 1995 aastal. (1) 6 4 Leitud eksoplaneete 4.1 Suurim eksoplaneet 10. juulil 2003 avastasid Hubble'i kosmoseteleskoobi informatsiooni kasutanud astronoomid vanima eksoplaneedi. Sellele anti nimeks Metuusala, piiblist tuntud väga vanaks elanud inimese järgi. Metuusala asub meist 5600 valgusaasta kaugusel, massi on tal kahe Jupiteri jagu ning tema vanuseks on hinnatud 13 miljardit aastat. Planeet asub kerasparves M4 Skorpioni tähtkujus. (5) 4.2 Väikseim eksoplaneet 2013. aasta veebruaris teatasid astronoomid, et avastasid Kepler-37b, mis on siiani teadaolevalt väikseim tähe ümber tiirlev planeet
läätsesid ja tema teleskoobid olid oma aja parimad. Teadaolevalt oli Galilei esimene, kes pööras teleskoobi taevasse ja hakkas vaatlusi tegema. Muuhulgas avastas ta Jupiteri kaaslased, Linnutee koosnemise tähtedest, Veenuse faasid (analoogilised Kuu faasidega) ning Kuu pinna ebatasasused. Aja möödudes hakati ehitama aina suuremaid ja võimsamaid teleskoope, mis võimaldasid avastada ühe rohkem planeete. 1960. aastatest alates taotlesid astronoomid NASAlt umbes 3 meetrise kosmoseteleskoobi ehitamist ja kosmosesüstikuga orbiidile viimist. Projekt kinnitati 1977.aastal ning ehitustöid kavandati mõnele aastale. Ent seoses süstiklaeva "Challenger" avariiga, nihkusid kõik programmid mitme aasta võrra edasi. Valmis saanud 2,4 meetrine teleskoop konserveeriti. Nii jõudis Hubble'i nimeline kosmoseteleskoop HST (Hubble Space Telescope) orbiidile alles 1990. aastal. Umbes 600 kilomeetri kõrgusel teeb 12,3 tonnine vaatlusriist tiiru ümber
rõngast. Rõngastest saadi esimesed täpsemad fotod, kui planeedist möödus 1986. aastal Voyager 2. Kosmoseaparaadi abil avastati veel kaks ähmast rõngast, mis tegi rõngaste koguarvuks 11. 2005. aasta detsembris avastati Hubble'i teleskoobi abil veel kaks rõngast. Suurim neist asub planeedist kaks korda kaugemal kui varasemalt avastatud rõngad. Need uued rõngad asuvad planeedist nii kaugel, et nende eristamiseks kasutatakse mõistet "välimine rõngaste süsteem". Hubble'i kosmoseteleskoobi abil avastati veel kaks väikest planeedi kaaslast, millest üks (Mab) jagab oma orbiiti kõige kaugema rõngaga. Uute rõngastega kokku teatakse nüüdisajal 13 Uraani rõngast. 2006. aasta aprillis tehti Kecki Observatooriumi fotode abil kindlaks uute rõngaste värvused: kaugeim on sinine ja eelviimane punane. Välimise rõnga sinise värvuse põhjustajaks peetakse ühe hüpoteesi alusel rõngamaterjalis olevaid väga väikseid jäätükke, mis on pärit Mabi pinnalt
aastal. Halimede, kaugus 15 686 000 km, raadius 31 km. Sao, kaugus 22 452 000 km, raadius 22 km. 4 Laomedeia, kaugus 22 580 000 km, raadius 21 km. Psamathe, kaugus 46 570 000 km, raadius 12 km. Neso, kaugus 46 738 000 km, raadius 30 km. S/2004 N 1, kaugus 105 000 km[91], raadius 19 km, avastatud Hubble'i kosmoseteleskoobi vanemate piltide analüüsi põhjal 2013. aastal. Voyager 2 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit. Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku
pöörlemine. Kaaslased 1978. aastal selgus, et Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni mass ja läbimõõt tunduvalt täpsustunud. 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P 1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra. Charoni tiirlemisperiood 6,4 päeva on sama suur kui Pluuto pöörlemisperiood ümber oma telje. Seetõttu Charon nagu ripuks kogu aeg ühe ja sama Pluuto punkti kohal. Kaaslase avastamine andis võimaluse määrata Pluuto ja Charoni kogumassi -- see on üle neljasaja korra väiksem Maa massist
Lassell 1846. aastal. · Nereis, kaugus 5 509 000 km, raadius 170 km, avastaja Kuiper 1949. aastal. · Halimede, kaugus 15 686 000 km, raadius 31 km. · Sao, kaugus 22 452 000 km, raadius 22 km. · Laomedeia, kaugus 22 580 000 km, raadius 21 km. · Psamathe, kaugus 46 570 000 km, raadius 12 km. · Neso, kaugus 46 738 000 km, raadius 30 km. · S/2004 N 1, kaugus 105 000 km[1], raadius 19 km, avastatud Hubble'i kosmoseteleskoobi vanemate piltide analüüsi põhjal 2013. aastal.[2] Voyager 2 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit. Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku
valgusaasta kaugusel - Universum oli vähem kui miljard aastat vana, kui praegu meieni jõudev valgus sellelt kvasarilt teele asus. Tänaseks on see kvasar ilmselt ammugi kustunud. Asjaolu, et kvasarid on tegelikult kaugete galaktikate üliheledad tuumad, ei olnud sugugi lihtne vaatluste abil tuvastada. Nii fotoplaatidel kui nüüdisaegsematel, CCD-detektoritega tehtud ülesvõtetel domineerib kvasari heledus nii täielikult, et selle kodugalaktika jääb meie eest varjatuks. Alles Hubble'i kosmoseteleskoobi abil on õnnestunud saada rahuldavad pildid kvasarite peremeestest enestest. Enamasti on tegemist suurte, üsna ebakorrapärase struktuuriga galaktikatega. Ehkki kvasarid avastati esmalt intensiivsete raadioallikatena, puudub paljudel tänaseks teadaolevatel kvasaritel märgatav raadiokiirgus. Küll aga on neile iseloomulik tugev röntgeni- ja gammakiirgus - kiirgusliigid, mis kaasnevad väga energiarikaste nähtustega. Mis juhtub kvasari keskel? Kvasari keskme uurimine pole kaugeltki lihtne
teleskoobid, mis on õhukese peegliga, koosnevad mitmest segmendist või on liitteleskoobid, ning on üsnagi keerukate kujutise häiritusi kompenseerivate süsteemidega (nn. aktiiv- ja adaptiivoptika). Vaatlemine satelliitidelt seab teleskoobiehitusele aga veelgi karmimad nõudmised. 1990. a. alates on 2,4-meetrine Hubble'i teleskoop olnud juhtiv optiline kosmoseteleskoop. NASA saatis 2009.aastal orbiidile veelgi suurema segmentidest koosneva 6-meetrise uue põlvkonna kosmoseteleskoobi NGST (Next Generation Space Telescope). Kogu observatoorium on alles kavandamisjärgus ja joonisel on üks mitmest esitatud kavandist. Ka ajakava muutub arvatavasti veel korduvalt. Uued teleskoobid on kavandatud juba uudsema tehnoloogia järgi. Et vältida HST juures tehtud vigu, püütakse uut teleskoopi väga pohjalikult projekteerida ning teha ka prooviteleskoope. Seejuures on tehnoloogilised nõudmised ning astronoomilised vajadused uue teleskoobi jaoks oluliselt kõrgemad.
Pluuto keskmine raadius on 1195 km ning mass (1,305 ± 0,007)×1022 kg .Tema keskmine tihedus on 1,92 ± 0,12 g/cm3 . Taevakeha täpne keemiline koostis on teadmata, kui võrdlemisis madal tihedus viitab 70% kivi ning 30% jää segule. Pluuto pinnatemperatuur jääb sõltuvalt asukohast -235° C ja -210° C vahel. 1978. aastal selgus, et Pluutol on kaaslane. Leitud kaaslase nimeks sai Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000km ja Charoni läbimõõduks 2000km. 2005. aastal leiti Hubble´i Kosmoseteleskoobi abil Pluuto kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile antud nimed vastavalt Nix ja H.ydra. 136199 Eris varasem tähistus 2003UB313, varasem mitteametlik nimi Xena on päikesesüsteemi kääbusplaneet, Pluutost suurem Neptuuni-tagune objekt. 24.augustil 2006 heakskiidetud definitsioonile kvalifitseerus 2003 UB313 kääbusplaneediks. Enne seda otsust nimetasid selle avastanud Palomari Observatooriumi astronoomid ning NASA seda
Ta jääb suuruselt alla isegi seitsmele päikesesüsteemi kuule Kuule, Iole, Europale, Ganymedesele, Kallistole, Titanusele ja Tritonile. Pluutost kaugemal asuv teine kääbusplaneet on Eris. Pluutot ei ole külastanud ükski automaatjaam. 19. jaanuaril 2006 asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons, mis jõuab sinna aastal 2015. Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest, mille nimi on Charon. 2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast - Nix ja Hydra. Astronoomid veendusid Pluuto atmosfääri olemasolus esmakordselt 1989 ja planeet on sellest ajast pidevalt Päikesest eemaldunud. 1988. aastal viibis Pluuto Päikesele kõige lähemal viimase 248 aasta jooksul. Palju ei teata Pluuto atmosfäärist, kuid see koosneb tõenäoliselt peamiselt lämmastikust, millele lisaks veidi
neljal korral teostatud ka keerukaid remonditöid. USA astronautide esimene külastus kosmosetelskoobi juurde toimus 1993 aasta detsembris. Siis paigutati teleskoobile optikat korrigeeriv moodul, millega kõrvaldati peapeegli ebaõigest kujust tekkinud moonutused. Teine külastus toimus 1997.a. veebruaris, kui vahetati osaliselt välja ning paigaldati uus aparatuur. Kolmas külastus toimus 1999.a. detsembris, mille käigus asendati osa rikkis olevat tehnikat.NASA pidi langetama otsuse kosmoseteleskoobi Hubble saatuse kohta, kas risk mehitatud süstiku remondilennul on õigustatud või oleks targem lasta Hubble’il atnosfääri langedes ära põleda. 2008. aasta mais lendab süstik Discovery seitsmeliikmelise meeskonnaga Hubble’it parandama. Kosmoseteleskoop Hubble’i paljude suurte ja tähtsate saavutuste hulka kuulub ka kõige sügavamate astronoomiliste piltide tegemine. 1995. aastal 18.-28. detsembril tehtud, Suure
üldse mõju. Kuid vähe on universumis planeete, millel on samasugune kuu nagu meil. Nüüdseks on astronoomid valmis saanud uurimistöö, mis tugineb ülevaatele 400 meile suhteliselt lähedasest tähest. Sellest selgub, et nii suuri kokkupõrkeid, millest võiks midagi meie Kuu sarnast tekkida, toimub ainult ühes päikesesüsteemis kümnest või koguni kahekümnest. USA Florida Ülikooli astronoomi Nadya Gorlova juhtimisel vaadeldi kosmoseteleskoobi Spitzer abil noorest täheparvest NGC 2547 saabuvat infrapunakiirgust ja otsiti sealt märke tähti ümbritsevast tolmust. Tähed on selles parves umbes 30 miljonit aastat vanad ja planeedisüsteemid nende ümber just täpselt selles eas, mil suuri kokkupõrkeid arvatakse toimuvat rohkem kui hilisemates arengujärkudes. Teadlased avastasid ainult ühe tähe ümbert nii palju tolmu, kui võiks arvata sellistel suurtel, kuusid loovatel kokkupõrgetel tekkivat
umbes 2 miljardit aastat tagasi kokkupõrkel objektiga, mille läbimõõt oli 5 … 10km. Eksoplaneet või ekstrasolaarne planeet, on planeet, mis ei tiirle mitte ümber Päikese vaid tema tiirlemise tsentriks on mõni teine täht. 22. juuli 2014 seisuga on avastatud üle 1800 eksoplaneedi, mis omakorda moodustavad vähemalt 1100 Päikesesüsteemi laadset planeedisüsteemi. USA kosmoseagentuur NASA saatis 2007. aasta kevadel teele kosmoseteleskoobi Kepler, mille ülesandeks on otsida ja leida uusi eksoplaneete. Keplerilt saadud andmeid töödeldakse pidevalt, kuid juba praegu võib ennustada, et nende põhjal tuvastatakse lähiajal veel paartuhat eksoplaneeti. Ainuüksi meie tähesüsteemis – Linnutees – on umbes 200 miljardit tähte. Teadlaste hinnangul on eksoplaneetide keskmine esinemissagedus 1 planeet tähe kohta. Loomulikult on tähti, mida ümbritseb oluliselt enam planeete, aga küllap on piisavalt ka
vägi. Ehk Gn esimeste salmide mõte ei ole mitte selgitada maailma ülesehitust, vaid osutada sellele, et kõik olev võlgneb oma olemasolu ja allespüsimise Jumalale. Rõhk on Jumala ülistamisel läbi loodud maailmakorra nii nagu see tollal tuntud oli. See on oluline. Kui nii käitusid Piibli autorid, siis miks peaks meie rahulduma Jumala väe ja hiilguse kirjeldamisel vähemaga kui parimad kaasaegsed teadusteadmised? Gn kokkuseadjal ei olnud kasutada Hubble'i kosmoseteleskoobi abil saadud andmeid. Kuid kui need tal olnuks, kasutanuks ta Jumala kohta käivate väidete ilmestamiseks ka neid. Miski vähem parimaist kättesaadavaist andmetest poleks teda rahuldanud. Siit: tänapäevane lugeja võiks enese jaoks mõttes asendada Gn I aegunud kosmoloogia tänapäevaste teadmistega eeldusel, et Gn taotlust (ülistada Jumalat läbi Ta loodu) mõistetakse. Muidugi, ei tohi ka unustada, et Piibli algussalmid kätkevad peale omaaegsete teaduslike
annaabi.ee 
