saa satelliidid maanduda nende seadmetega, millega on Marsil ja mujal Maa sarnastel planeetidel maandutud. Mariner 10 Startis 3. novembril 1973 Lendas Merkuurist aastatel 1974 ja 1975 kolm korda mööda Üle 2700 fotoga kaardistati 45% Merkuuri pinnast Avastas, et Merkuuril on magnetväli Missiooni lõpus saadeti jälgima päikest ning hetkel peaks ta siiani tegema seda, kuid tema elektroonika on saanud kannatada päikese kiirguse käes Kosmoseaparaadi Mariner 10 ülesvõtetest kokku pandud mosaiik Messenger Mercury Surface, Space Environment, Geochemistry and Ranging Startis 3. augustil 2004 Lendas esimest korda Merkuurist mööda 4. jaanuaril 2008, mille käigus koguti 700Gb pilte Merkuuri varjatud poolest http://messenger.jhuapl.edu/ Messenger BepiColombo Peaks startima 2013 aasta augustis. Peaks jõudma Merkuuri orbiidile augustis 2019. Satelliidil peaks olema nominaalne eluiga 1 aasta.
Naha punetus Südame- ja neerutalituse häired Ohuallikad Eesti jaoks Kuna Eestis radioaktiivsusega ei tegeleta siis levivad radioaktiivsed ained Eestisse mujalt maailmast. Aatomielektrijaamade (Eestile lähimad on Sosnovoi Bor, Ignalina, Loviisa) või tuumaseadmete (laevadel) avarii koos territooriumi radioaktiivse saastumisega Avariid radioaktiivseid aineid transportivate veokitega Tuumaseadmetega kosmoseaparaadi allakukkumise tagajärjel tekkiv radioaktiivne saastumine.
· Saturnil on sarnane koostis Jupiteri Kuud · Jupiteril on 2006. aasta sügiseks teada 63 kuud · Neli suuremat Io, Europa, Ganymedese ja Kallisto avastas Galileo Galilei 1610. · Ülejäänud kuud on korrapäratu kujuga kaljurahnud. · Need on juhuslikult Jupiteri külgetõmbejõu mõjupiirkonda sattunud asteroidid. Jupiteri rõngad · Jupiteril on ähmaseid rõngaid nagu Saturnil. · Rõngad avastati 1979 aastal kosmoseaparaadi Voyager 1 tehtud piltidelt. · Need on pildistatud infrapunases kiirguses maapealsetest teleskoopidest. Jupiteri pilved · Jupiteri pilved on jääkülmad · Võimsad tuuled kihutavad neid tagant ja moodustavad vöödilisi pilvemustreid · Soojematest pilvedest jäävad heledad väädid · Külmematest pilvedest jäävad tumedamad vöödid Suur Punane Laik · Tegu on hiiglasliku pöörleva pilvesambaga. · Selle avastus on tavaliselt
ulatuslikult Isereguleeriv optiline navigatsioon, kuna sidest tulenev viivitus keelab Maal asuvad reaalaja käsud. Teisel Hayabusa maanudmisel oma positsioonilt, oli aparaat programmeeritud laskma väikesed mürsud asteroidi pinnale ja siis koguma tulemuslikke pritsmeid. Kõik proovid mis koguti on nüüd hoitud eraldatud kapslites. Siiski ei ole praegu kindel, kas metallist mürsud lasti kontakti kestel ja proovid saadi. Pärast paari kuud asteroidi läheduses oli kavandatud kosmoseaparaadi mootorite käivitamine ja reis tagasi Maale. See manööver oli edasi lükatud lisamootorite probleemi tõttu. Kui aparaat on uuesti oma tagasituleku trajektooril, siis ühendatakse taassisenemiseks kapsel põhi kosmoseaparaadiga kusagil 300 000-400 000 km kaugusel Maast. Hayabusa maandub langevarju abil Woomeras, Austraalias. (2) 4 • Sellel pildil on näha Hayabusa kosmoseaparaati. •
Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest. Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu. Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda. "Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73- kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Kliimamuutused Kliimamuutus on pika aja jooksul ilmnev klimaatiliste näitajate muutumine. Kliimamuutuste põhjused Päikesekiirgus Mandrite paigutus ja albeedo Aerosoolid Kasvuhoonegaasid Ookeanide tsirkulatsioon Kliimamuutuste mõjud täna
Päikesetuul, magnetväli. Päikese aktiivsus:päikeselaigud ja muud ilmingud Päikesetuul • Päikesetuul on päikesest lähtuv vabanenud laetud osakeste voog, mis muutub pidevalt kiiruse, tiheduse ja temperatuuri poolest. • Päikesetuul liigub läbi Päikesesüsteemi kiirusega 450 km/s. • Esimest korda registreeriti päikesetuule olemasolu 4. jaanuaril 1959. aastal Nõukogude Liidu kosmoseaparaadi Luna 1 poolt. Pilt 1 – Päikesetuul liigub maale ja kohtub Maa magnetosfääriga Päikesetuulega kaasnevad nähtused • Geomagnetiline torm ehk magnettorm • Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinevad optilised nähtused. • Päikesetuul teeb komeetidele sabad taha ja tekitab kiirgusvööndeid planeetide magnetväljas. Magnetväli
Third level Third level Fourth level Fourth level Fifth level Fifth level Kosmoseaparaadi Mariner 10 foto Merkuurist 29. märtsil 1974. Pildistatud 5 380 000 km kauguselt. Merkuuri üleminek Päikesest 8.9. novembril 2006 nähtuna kosmoseaparaadilt SOHO. Atmosfäär Merkuuril puudub Merkuuri keskmine kaugus Päikesest: 57 919 000 km Merkuur on nime saanud vanarooma kaubanduse, reiside ja varguse jumalalt Mercuriuselt Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei
pisut trajektoor ja teepikkus, see eksperiment kinnitas üldrelatiivsusteooriat. Merkuuri läheduses on viibinud ainult kaks kosmoseaparaati, millest üks oli Mariner 10, startis 3. novembril 1973. (Üle 2700 fotoga kaardistati 45% planeedi pinnast.) Kuni Mariner 10 möödalendudeni ei teatud, et Merkuuril on magnetväli. Tänapäeval ei ole võimalik jätkata tema kaardistamist praeguste teleskoopide abil Maalt, sest Merkuur on Päikesele liiga lähedal ja Päike kahjustaks teleskoopi. kosmoseaparaadi Mariner 10 pildid merkuuri pinnast Tänan kuulamast !
Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi. Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.
Maa-sarnastest planeetidest on ta kõige väiksem. Ta on mõõtmetelt, kuid mitte massilt väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanusest. Merkuuri suurus on võrreldav ka Jupiteri kaaslase Kallisto ja Neptuuni kaaslase Tritoni omaga. Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Lapikus puudub. Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit. Mass on 3,303×1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Mariner 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975. Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Et raskusjõud on palju suurem kui Kuul, siis väljapaisatud materjal jõuab 65%-ni sellest kaugusest mis Kuul. Raskuskiirendus on 3,71 m/s² (0,38 raskuskiirendusest Maal). Paokiirus (planeedi gravitatsiooniväljast lahkumiseks vajalik kiirus) on 4,25 km/s (0,38 paokiirusest Maal). Kaaslasi ei ole
pinnast 8 miljoni km kauguseni. Tugevatel magnetväljadel on oma roll Galileo kuude, eriti Io - vulkanismi energia, keskkonna kujundamisel. Ekvaatori tasandis ümbritseb Jupiteri Maalt nähtamatu rõngaste süsteem. Rõngaste raadiused on vahemikus 92 000 km - 122 500 km (nn. halo), tihedama osa raadius on ca 128 940 km, laius 6400 km ja paksus 1 km. Kahe välimise nn. Gossameri rõnga kaugused Jupiteri keskpunktist jäävad 181 000 ja 221 000 km vahele. Rõngad avastati 1979 aastal kosmoseaparaadi Voyager 1 tehtud piltidelt, olulise panuse nende struktuuri uurimisel andis Jupiteri orbiiter Galileo. Kui vaadata Maalt Jupiteri, siis see on üks heledamaid tähti taevas. See on heleduselt teine täht peale Veenust ning ta liigub tähtede vahel soliidse aeglusega. Sellepärast peeti teda antiikajal peajumalaks kreeklastele Zeus ja roomlastele Jupiter. Ja Jupiteri ümbritsevad pilvevööndid, mis on näha ka väikese teleskoobiga vaadates. http://www.youtube.com/watch?v=e3fqE01YYWs
Planeedid Aivo Aron Mikk Michelson Mekuur Suuremat osa pinnast katavad tasandikud, kraatrid ja tolm Läbimõõt: 4879 km Pindala: 75 000 000 km² Temperatuur on 452 kelvinit (179°C) Mass 3,303×1023 kg Keskmine kaugus Päikesest: 57 919 000 km Atmosfäär on hõre, koosneb enamasti vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist. Kosmoseaparaadi Mariner 10 foto Merkuurist 29. märtsil 1974. Pildistatud 5 380 000 km kauguselt. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Veenus Pinnas on vulkaanilise koostisega, sarnanev kivikõrbega. Mäed, orud
(Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. ,,Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti 1994 kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73- kilomeetrise Peary kraatri serv oli päikese käes terve ööpäeva. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi.
Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanusest. Merkuuri suurus on võrreldav ka Jupiteri kaaslase Kallisto ja Neptuuni kaaslase Tritoni omaga. 1 Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Lapikus puudub. Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit. Mass on 3,303×1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Mariner 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975. Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Et raskusjõud on palju suurem kui Kuul, siis väljapaisatud materjal jõuab 65%-ni sellest kaugusest mis Kuul. Raskuskiirendus on 3,71 m/s² (0,38 raskuskiirendusest Maal). Esimene kosmiline kiirus on 3,0 km/s Paokiirus (planeedi gravitatsiooniväljast lahkumiseks
amplituud võib ületada 15 meetrit. Sisemeredes on looded nõrgemad. Loodetel on oma osa Maa sisesoojuse genereerimisel, sest Maa kuju deformeerimine tekitab sisehõõrde, mille käigus vabaneb soojus. Tekkinud soojusest vabaneb Maa näiteks vulkaanipursete või üldise soojusvoo läbi. 7. Igavese päikese tipp Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi.
PILT Vulkaani tipp on 4.5 km kõrgusel planeedi keskmisest kõrgusest. Vulkaaniküljed koosnevad lugematutest kattuvatest laavavooludest. Sellised vulkaanid, on Maal võrreldavad kõige suurematega nagu Hawaii vulkaanid. Missiooni lõpuks kaardistati 99% planeedi pinnast, mille resolutsioon oli kümme korda parem, kui see saadi varem Nõukogude Venera 15 ja 16 missioonidel. Kuna Magellan pidi olema odav missioon, siis peamised kosmoseaparaadi komponendid saadi varasemate lennu programmide varuosadest. Kogumaksumus missiooni umbes $ 680 miljonit ehk umbes 7829 miljonit eeki. 11. oktoobril 1994 alandati Magellani orbiiti niipalju, et kaks päeva hiljem põles ta Veenuse atmosfääris ära. Arvatavasti kukkusid mõned tükid ka planeedi pinnale. VenusExpress Euroopa kosmoseagentuuri (ESA) saadetud uurimise satelliit jõudis Veenuse orbiidile 11. aplillil 2006.
(läbimõõt on 40% võrra suurem). Ta on mõõtmetelt, kuid mitte massilt väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanist. Merkuuri suurus on võrreldav ka Jupiteri kaaslase Callisto ja Neptuuni kaaslase Tritoni omaga. Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Lapikus puudub. Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit. Mass on 3,303×1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Mariner 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975. Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Et raskusjõud on palju suurem kui Kuul, siis väljapaisatud materjal jõuab 65%-ni sellest kaugusest mis Kuul. Raskuskiirendus on 3,71 m/s² (0,38 raskuskiirendusest Maal). Esimene kosmiline kiirus on 3,0 km/s Paokiirus (planeedi gravitatsiooniväljast lahkumiseks vajalik kiirus) on 4,25 km/s (0,38
Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast. Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3. "Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73- kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi Päritolu Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.
saaks neid kohalikus poes või tootja esinduses vastavat faili kasutades lihtsalt ja kiiresti välja printida. See mitte ainult rõõmustaks kauba omanikku, vaid oleks ka üks keskkonnasõbralik tegevus, kuna seadmeid ei viskaks välja ainult sellepärast, et teatavast pisidetailist on puudu. 3D-printer oli võetud kasutusele Rahvusvahelisel Kosmosejaamal NASA poolt ning tuldi järeldusele, et kaugetele missioonidele oleks sedalaadi printereid vaja kosmoseaparaadi varuosade tootmiseks. USA sõjavägi on testinud 3D-printimist sõidukite varuosade valmistamisel lahinguväljal. · Hoonete ehitus: Loughborough Ülikooli töörühm tegeleb projekti käigus suurte hoonete komponentide välja töötamisega kohapeal, kusjuures komponendid on erineva disaini ja termiliste omadustega. · Asenduselundite loomine: siirdemeditsiini üks võimalikke tulevikumeetodeid. Inglise keeles on olemas vastav termin - bioprinting.
Merkuur on nime saanud vanarooma kaubanduse, reiside ja varguse jumalalt Mercuriuselt. Merkuur on Päikesesüsteemi kõige väiksem planeet. Ta on Maa kaaslasest Kuust pisut suurem. Ta on mõõtmetelt, kuid mitte massilt väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanist. Merkuuril läbimõõt tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit. Mass on 3,303×1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Maininer 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975. Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Et raskusjõud on palju suurem kui Kuul, siis väljapaisatud materjal jõuab 65%-ni sellest kaugusest mis Kuul. Raskuskiirendus on 3,71 m/s². Esimene kosmiline kiirus on 3,0 kms. Pöörlemine Nagu näitasid kosmoseaparaadilt Mariner 10 edastatud fotod, on Merkuuri
tegevvulkaani, laava valgumist pinnale ja Maa geisreid meenutavaid purskeid. Ekvaatori tasandis ümbritseb Jupiteri Maalt nähtamatu rõngaste süsteem. Rõngaste raadiused on vahemikus 92 000 km - 122 500 km (nn. halo), tihedama osa raadius on ca 128 940 km, laius 6400 km ja paksus 1 km. Kahe välimise nn. Gossameri rõnga kaugused Jupiteri keskpunktist jäävad 181 000 ja 221 000 km vahele. Rõngad avastati 1979 aastal kosmoseaparaadi Voyager 1 tehtud piltidelt, olulise panuse nende struktuuri uurimisel andis Jupiteri orbiiter Galileo. Jupiteri kuud saab jagada neljaks grupiks. Esimesed kaks gruppi -- neli sisemist pisikuud ja Galilei kuud -- tiirlevad planeedi ekvaatori tasandil peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Neli Galilei kuud väärivad omaette käsitlust ja sellepärast räägime neist lähemalt natuke hiljem. Siinkohal aga tutvume lühidalt ülejäänud pisikuukestega. Kõik kuud on saanud oma nimed
Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast. Kuu tekke kohta on palju teooriaid. Teadlased on oletanud, et Kuu võib olla miljoneid aastaid tagasi Maa küljest eraldunud tükk. Tänapäeval arvab enamik astronoome, et Kuu ja Maa on tekkinud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi ühest ja samast gaasi- ja tolmupilvest. Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi. Esimese juhitava laskumise Kuule tegi 1966 NSV Liidu kosmosesõiduk Luna 9. Kolm
aastate keskpaiku rock´n´rolliks. 1950. aastate tähed olid E. Presley (1935-1977) ja M. Monroe (1926-1962). 2 60-ndad See oli aastakümme, mil inimkond jõudis kosmosesse ja teisele taevakehale. Äge konkurents teostus kahe üliriigi NSV Liidu ja USA vahel. Esialgu võisteldi rakettide tugevuses ja täpsuses, siis inimese saatmises maakesksele ehk geotsentrilisele orbiidile, seejärel Kuu-sõidus ja lõpuks kosmoseaparaadi saatmises väljapoole süsteemi Maa- Kuu. 1957. aasta 4. oktoobril lennutas Moskva üles sputniku. Seda loetakse kosmoseajastu alguseks. USA esimene Maa tehiskaaslane startis veebruaris 1958. 12.aprillil 1961 lendas esimene inimene ümber Maa venelane Juri Gagarin . Esimene ameeriklane tegi seda 10 kuud hiljem John Glenn. 1966. aasta jaanuaris laskus Nõukogude "Luna 9" esmakordselt sujuvalt Kuule.
observatooriumi abil pooljuhuslikult. Astronoomide rühm planeeris uurida Uraani atmosfääri, kasutades tähe SAO 158687 jäämist planeedi varju. Vaatluste analüüsil märgati, et täht kadus viiel korral hetkeks vaateväljast enne, kui ta jäi täielikult planeedi varju. Sellest tulenevalt oletati, et Uraanil on vähemalt viie rõngaga oma rõngaste süsteem. Hiljem avastati veel neli rõngast. Rõngastest saadi esimesed täpsemad fotod, kui planeedist möödus 1986. aastal Voyager 2. Kosmoseaparaadi abil avastati veel kaks ähmast rõngast, mis tegi rõngaste koguarvuks 11. 2005. aasta detsembris avastati Hubble'i teleskoobi abil veel kaks rõngast. Suurim neist asub planeedist kaks korda kaugemal kui varasemalt avastatud rõngad. Need uued rõngad asuvad planeedist nii kaugel, et nende eristamiseks kasutatakse mõistet "välimine rõngaste süsteem". Hubble'i kosmoseteleskoobi abil avastati veel kaks väikest planeedi kaaslast, millest üks
millel peale atmosfääri on avastatud 7 tegevvulkaani, laava valgumist pinnale ja Maa geisreid meenutavaid purskeid. Ekvaatori tasandis ümbritseb Jupiteri Maalt nähtamatu rõngaste süsteem. Rõngaste raadiused on vahemikus 92 000 km - 122 500 km (nn. halo), tihedama osa raadius on ca 128 940 km, laius 6400 km ja paksus 1 km. Kahe välimise nn. Gossameri rõnga kaugused Jupiteri keskpunktist jäävad 181 000 ja 221 000 km vahele. Rõngad avastati 1979 aastal kosmoseaparaadi Voyager 1 tehtud piltidelt, olulise panuse nende struktuuri uurimisel andis Jupiteri orbiiter Galileo. Maa Maa on Päikesesüsteemi kolmas planeet Päikese poolt loetuna ning ainuke teadaolev planeet Universumis, kus leidub elu.Maa on koduks miljonitele liikidele,[1] sealhulgas inimesele. Maa moodustus 4,54 miljardit aastat tagasi koos teiste Päikesesüsteemi planeetidega Päikese ümber tiirelnud tolmu- ja gaasikettast. Elu tekkeaeg Maal ei ole teada, kuid tõenäoliselt
kontrastid on selles osas väga suured. Keskpäeval tõuseb ekvaatoril temperatuur 110°C, öösel enne Päikese tõusu langeb aga -180°C. Kuu pinnakihi halva soojusjuhtivuse tõttu on sügavamal kui üks meeter temperatuur püsivalt umbes -50°C. Veel sügavamal hakkab temperatuur kasvama Kuu sisemusest tuleva soojuse tõttu. 4.1. Igavese päikese tipp Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" – piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul ning avastati, et 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, mistõttu selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi. 6 5
Seal võib olla külmem kui -161ºC. Vett on sinna arvatavasti toonud komeedid. Võib ka olla, et vesi oli seal algusest peale olemas ning ei saanud madala temperatuuri tõttu ära aurata. Et ükski kosmoseaparaat ei ole teinud tiiru ümber Merkuuri ega laskunud planeedi pinnale, on meie teadmised Merkuurist umbes samasugused nagu teadmised Kuust 1950. aasta paiku. NASA on otsustanud saata Merkuuri-lähedasele orbiidile kosmoseaparaadi Messenger, mis startis 3. augustil 2004 ja jõuab orbiidile 2009. Merkuuri atmosfäär Väikese paokiiruse ja kõrge pinnatemperatuuri tõttu on Merkuuri atmosfäär äärmiselt hõre ning koosneb põhiliselt vesinikust, heeliumist, kaaliumist, naatriumist, hapnikust, süsinikdioksiidist, neoonist ja argoonist. Jälgi on ka krüptoonist ja ksenoonist. Gaasimolekulid põrkuvad Merkuuri pinnaga sagedamini kui üksteisega. Võib öelda, et Merkuuril atmosfäär praktiliselt puudub
suurem (läbimõõt on 40% võrra suurem). Ta on mõõtmetelt, kuid mitte massilt väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanist. Merkuuri suurus on võrreldav ka Jupiteri kaaslase Kallisto ja Neptuuni kaaslase Tritoni omaga. Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Lapikus puudub. Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit. Mass on 3,303×1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Mariner 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975. Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Et raskusjõud on palju suurem kui Kuul, siis väljapaisatud materjal jõuab 65%-ni sellest kaugusest mis Kuul. Raskuskiirendus on 3,71 m/s² (0,38 raskuskiirendusest Maal). Esimene kosmiline kiirus on 3,0 km/s Paokiirus (planeedi gravitatsiooniväljast lahkumiseks vajalik kiirus) on 4,25 km/s (0,38 paokiirusest Maal)
,,Me arvame, et asjasse võib olla segatud massiivne must auk, aga me ei mõista täpselt, kust pärineb selle jaoks vajalik kütus," tunnistab Muxlow. ( 4.) Kosmoseparaat mõõtis teadaolevalt suurimat komeeti Komeet McNaught. Foto: ESA/NASA Briti teadlased on leidnud komeedi, mis kandideerib suurima seni mõõdetud komeedi tiitlile. Seekord ei kasutanud teadlased traditsioonilist komeedi saba pikkuse mõõtmisel põhinevat tehnikat, vaid ESA/NASA ühise kosmoseaparaadi Ulysses kogutud magnetomeetrilisi andmeid, vahendab Novaator ScienceDaily uudist. Komeedi tuumast väljapaiskunud ioniseeritud gaasid põrkavad kokku päikesetuule ehk Päikeselt lähtuvate laetud osakestega ning pidurdavad neid oluliselt. Seeläbi tekib komeeti ümbritsev lööklaine, mida kasutatigi komeedi suuruse hindamiseks. 2007. aasta jaanuaris ja veebruaris lõikus Ulyssese teekond juhuslikult komeedi C/2006 P1 McNaughti sabaga
suurem (läbimõõt on 40% võrra suurem). Ta on mõõtmetelt, kuid mitte massilt väiksem Jupiteri kaaslasest Ganymedesest ja Saturni kaaslasest Titanist. Merkuuri suurus on võrreldav ka Jupiteri kaaslase Kallisto ja Neptuuni kaaslase Tritoni omaga. Merkuuri läbimõõt ekvaatori tasandil on 4879,4 km (38,252% Maa läbimõõdust). Lapikus puudub. Planeedi pindala on 75 miljonit ruutkilomeetrit. Mass on 3,303×1023 kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi Mariner 10 trajektoori häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975. Raskusjõud Merkuuri ekvaatoril on 2,78 m/s² (2,57 korda väiksem kui Maa ekvaatoril). Et raskusjõud on palju suurem kui Kuul, siis väljapaisatud materjal jõuab 65%-ni sellest kaugusest mis Kuul. Raskuskiirendus on 3,71 m/s² (0,38 raskuskiirendusest Maal). Esimene kosmiline kiirus on 3,0 km/s Paokiirus (planeedi gravitatsiooniväljast lahkumiseks
laava valgumist pinnale ja Maa geisreid meenutavaid purskeid. Ekvaatori tasandis ümbritseb Jupiteri Maalt nähtamatu rõngaste süsteem. Rõngaste raadiused on vahemikus 92 000 km - 122 500 km , tihedama osa raadius on ca 128 940 km, laius 6400 km ja paksus 1 km. Kahe välimise nn. Gossameri rõnga kaugused Jupiteri keskpunktist jäävad 181 000 ja 221 000 km vahele. Rõngad avastati 1979. aastal kosmoseaparaadi Voyager 1 tehtud piltidelt. Io, Jupiterile lähim suurkuudest, on küllaltki hele taevakeha, ta albeedo on 0,6. Io keskmine pinnatemperatuur ekvaatoril on -50°C, kuid on avastatud alasid, kus temperatuur tõuseb kuni kahekümne soojakraadini. Pinna värvus on valdavalt punakasoranzh, polaaralad paistavad rohkem tumepruunikatena, ekvatoriaalalad heledamatena. Astrogeoloogidele ootamatult avas- tasid "Voyagerid" Io peal 7 tegutsevat vulkaani. Jupiteri lähedusest tingitud jõud on Iol väga
vasakul poolel näha olevat laiku kutsutakse koguni ookeaniks (Tormide ookean- 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse madriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist mandritel domineerib anortosiit. Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Astronoomid on avastanud Kuul ,,igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi.[10] Pilt Kuust[10]
tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast. Luna 3 1959. aastani ei olnud keegi Kuu tagakülge näinud. Sama aasta oktoobris lähetas Vene tehiskaaslane Luna 3 (all) Maale esimesed Kuu tagakülje fotod "Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" – piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi. Päritolu Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.
Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast. · Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3. · Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi. · Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.
Mõningaid huvitavaid fakte · Kuu ümbermõõt korrutades Maa ümbermõõduga ja jagades 100ga saab 99,9% täpsusega Päikese ümbermõõdu kilomeetrites. · Kuu läbimõõt on Päikese omast 400korda väiksem. · Kuu on Maale 400 korda lähemal kui Päike. · Kuu pöördub Maa ööpäeva jooksul 400km. · Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus päike kunagi ei looju. See avastus tehti 1994 kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv oli päikese käes terve ööpäeva. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi. · Kuu eksisteerimise algetappidel oli Kuu Maale palju lähemal kui praegu. Ning just
ainulaadne Io, millel peale atmosfääri on avastatud 7 tegevvulkaani, laava valgumist pinnale ja Maa geisreid meenutavaid purskeid. Ekvaatori tasandis ümbritseb Jupiteri Maalt nähtamatu rõngaste süsteem. Rõngaste raadiused on vahemikus 92 000 km - 122 500 km (nn. halo), tihedama osa raadius on ca 128 940 km, laius 6400 km ja paksus 1 km. Kahe välimise nn. Gossameri rõnga kaugused Jupiteri keskpunktist jäävad 181 000 ja 221 000 km vahele. Rõngad avastati 1979 aastal kosmoseaparaadi Voyager 1 tehtud piltidelt, olulise panuse nende struktuuri uurimisel andis Jupiteri orbiiter Galileo.[6] (Pilt 6.) Pilt 6. Jupiter ja tema kuud. - 18 - 7. SATURN Saturn on antiikajal tuntud planeetidest kõige kaugem, teda lahutab Päikesest keskmiselt 9,5 a.ü. 7.1 Saturni omadused Saturni on tema suure kauguse tõttu teleskoobi abil juba kaunis raske uurida. Pikksilmaga on
annaabi.ee 
