majapidamises ise või kasutas külakäsitööliste abi. Tööriistad tehti kas ise või osteti. Käsitöölisi leidus nii adratalupoegade kui ka üksjalgade seas. Laialt levinud oli kodune sepatöö. 13.-15. sajandist pole maakäsitööliste kohta peaaegu mingeid allikaid. 15. sajandist esinevad juhuteadetes vaid sepp, puusepp, müürsepp. Talupoegade nimed annavad teada nende ametist. Kullamaa vakuraamatus esinevad puzepphe, rowtzephe. Samuti leidus ratasseppaid, tislereid, korvipunujaid, laudsepad, nahksepad, kingsepad, rätsepad. 15. Talurahva sotsiaalsed rühmad Eesti alal 13.-16. saj: Enamik allikatest pärinevad alles 15. ja 16. sajandist, mis puudutavad Talurahva sotsiaalset rühma. Adratalupoeg - Kõige arvukam talurahvarühm 16. sajandil. Oma nimetuse on saanud sellest, et nende talude suurust hinnati adramaades. Tavaliselt talude suuruseks olid 1- 2 adramaad, kuid Järvas leidus 3-5 adramaalisi talusi. Suured talud kasutasid
erinevate huvidega inimesed: noored, pereinimesed, toortoitlusega tegelevad inimesed jne. Iga naabruskond juhib oma elukorraldust ise, kõik inimesed on majanduslikult sõltumatud: töötavad kogukonna heaks või hangivad oma sissetuleku seminaride korraldamise, isiklike teenuste pakkumise või tööga väljaspool kogukonda. Kogukonda on kogunenud väga erineva professionaalse taustaga inimesi (ökoehitajaid, tantsijaid, põllupidajaid, pagareid, korvipunujaid, mesinikke, hobuste spetsialiste jne). Inimeste esmane eesmärk läbi oma isikliku tegevuse anda panus kogukonna hüvanguks. Selle kogukonna omapära on väga suur ökoloogiline sõltumatus ning madal ökoloogiline jalajälg võrreldes Saksamaa keskmisega: majade energia tuleb peamiselt päikeseenergiast (mida jääb üle ka lähedalolevate külade jaoks), 70% toidust kasvatatakse ise. Majapidamiste ökoloogiline jalajälg moodustab tänu majade soojustusele,
annaabi.ee 
