nende halb kvaliteet, mesilaste veresugulus, ebasobivad tarud ja mesila asukohad ning halb hooldamine. (Talts, 1977). 8 3.1. Mesilaste haigused Iga mesinik peab oskama ära hoida mesilaste haigusi ja avastama neid juba varakult ning selgeks teha haigestumise põhjuse. (Talts, 1977). Mesilaste haigustest on kõige sagedasemini esinenud nosematoosi. Selle põhjuseks on sügisesed halvad korjetingimused, soojad talved ja pikaleveninud külmad. (Talts, 1977). Haigustekitajate iseloomu poolest jagatakse haigused nakkavateks (infektsioon- ja parasitaarhaigused) ja mittenakkavateks. Sõltuvalt erialastest teadmiste suurusest vähenevad või suurenevad mesilaste bakteriaalsed ja parasitaarsed haigused. Infektsioonhaigusi põhjustavad viirused, seened ja bakterid. Parasitaarhaigusi põhjustavad aga parasiitide tungimine mesilase organismi ning nende seal arenemine
sülemlemistungiga kui teised. Aretustööga saab sülemlemistungi õnneks mesilagrupi keskmisega. Samas ei saa võrrelda mesilagruppide keskmisi vähendada. Sülemlemissoov ei pea täielikult kaduma, kuna see on üks üksteisega ega ka sama mesilaspere poolt erinevatel aastatel korjatud mee- mesilaste loomulik paljunemisviis. Aretuse eesmärk on teha sülemlemis- toodangut omavahel. Selle põhjuseks on väga erinevad korjetingimused soov nii väikeseks, et seda tuleb vaid pisut takistada, laiendades mesilaspe- eri paikades ja erinevatel aastatel. Meetoodangut saab välja arvestada, ret õigel ajal ja vastavalt vajadusele. kaaludes meemagasini (korpust) enne korjet ja pärast mee võtmist. Samuti Sülemlemiskalduvuse kontrollimist ja kõige sülemlemiskainemate võib raamide proovikaalumisega eelnevalt harjutada, et meevõtmise ajal
annaabi.ee 
