olema küllalt hajusalt, s.t. üksteisest mitte liiga kaugel. Praegu Eestis kujunev olukord peaks (tulevikus) andma mõistliku kompromissi. Mõnes kaitsealade tüübis, eriti tammikutes on hiljutise ajani kasutatud väärpraktikat paljude seente eluks vajaliku kõdupuidu (eriti lamatüvede) kõrvaldamist, püüdes anda "kaitstavale" alale pargi ilmet. Sellest on praeguseks kõikjal loobutud. Sama oht on puisniitude taastamisel juhul, kui lagedamalt alalt koristatavad oksad jm. lagupuit ei asetata kasvavate puude jalamile, vaid viiakse ära. Seenestiku biomitmekesisust on kindlasti mõjustanud puisniitude ja teiste poollooduslike rohumaade pindala paljukordne vähenemine, maade kuivendamine ja ulatuslike karjääride rajamine viimase poolsajandi jooksul selle kohta aga konkreetseid arvulisi andmeid pole. Söögiseente korjamise liigne intensiivsus ja kaasnev samblakatte ning mulla tallamine on seenestikule ebasoodsat mõju avaldanud ainult suure
..70 cm), suuri (70...100 cm), väga suuri (100...150 cm) ja ülisuuri kive (üle 150 cm); 2) peitumusastme järgi on: - pinnakivid ehk lahtised kivid, millede eemaldamisel ei teki tasandamist vajavat aset; - poolpeitkivid ehk poolmaetud kivid, mis asuvad osaliselt mullas ja on seega loendatavad; - peitkivid ehk täielikult mullasse maetud kivid, mida nimetatakse ka sala- ehk irdkivideks. Üldjuhul on koristatavad pinna- ja poolpeitkivid, millede koristusviise saame liigita-da järgmiste tunnuste alusel: 1) koristatava ala ulatuse järgi: - lauskoristus, mis seisneb kogu põllu pinna läbikammimises (koristus üle kogu pindala); - laikkoristus, mis seisneb põllu üksikosadel (laiguti) leiduvate kivide eemalda- mises; - kohtkoristus, mis seisneb põllul üksikuna (ühekaupa) paiknevate suuremate ki- vide eemaldamises;
annaabi.ee 
