Keskmine kiviaeg
asustus levima mererannikul, kus tegeldi hülgeküttimisega . Hülgeküttide retkete
käigus avastati ja võeti kasutusele ka rannikust mitmekümmend kilomeetrit eemal
asunud saared. Umbes 5800 eKr jõudsid esimesed hülgekütid Saaremaale, kuhu
tekkis keskmisel kiviajal ka püsiasustus. Hiiumaale ja Ruhnu saarele, kus peatuti
hooajalistel küttimisretketel. Inimesed elasid paarikümneliikmelistes rühmades, sest
suured kogukonnad polnud vajalikud ega võimalikud. Kogukonna püügi- ja
korilusterritoorium pidi olema suur, et rahuldada aastaringse toiduvajaduse, samas
hävitamata kogu selle ala loomastikku.
Elu- ja peatuskohad olid arvatavasti lagedamatel aladel: mererannas rohurinde
piiril, siseveekogude ääres metsastumata kaldaterrassil. Eluasemete kuju, suurus ja
ehitusviis muutus vastavalt vajadusele, kasutusajale ja traditsioonidele. Keskmise
kiviaja lõpust pärinevad vanimad hoonejäänused, mille põhjal on nende pindalaks
hinnatud kuni 50m²
annaabi.ee 
