kõdunevatest taimejäänustest. Neelus paiknevad vihmaussil lubjanäärmed, mille eritis aitab neutraliseerida taimede lagunemisel tekkivaid humiin happeid. Edasi järgneb seedesüsteemis ruumikas pugu, lihasmagu ja sooltoru. Ekskremendid eritatakse tavaliselt maapinnale. Sellega toovad vihmaussid pidevalt mulda alumistest kihtidest üles maapinnale ja parandavad nii mulla kvaliteeti. Erituselunditeks on metanefriidid. Hermafrodiidid, sigimiselundid ainult mõnedes lülides keha eesosas. Kopulatsioonil kattuvad ühise limakihiga ning vahetavad seemnerakke, mis säilitatakse seemnehoidlates. Munad munetakse vöö piirkonnas moodustunud limast kookonisse, kus need ka viljastatakse. Areng otsene. Vihmauss moodustab sigimisperioodil mitu kookonit. Klass: Kaanid. Erinevad senivaadeldud liikidest selle poolest, et nende keha ees- ja tagaosas moodustub iminapp. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Kokku on kaanil 33 kehalüli.
kodeerivate järjestuste osas. Nii pärmidel kui hüüfe moodustavatel seentel on leitud mitootiline geenisiire, mis on sisuliselt sama, mis bakterite konjugatsioonil toimuv HGT. Kui haploidne tuum siseneb teise hüüfi, võib ta liikuda mitootiliselt jagunedes, säilitades oma intaktsuse. Selliselt tekkivad dikarüootsete hüüfide tuumad võivad olla küllaltki erinevad (aneuploidsus, kromosoomi pikkuse polümorfism). Tuumade liitumisel (konjugatsioonil? või/ja kopulatsioonil) võib toimuda geenisiire sarnaselt bakteritega (HGT) või ka nii nagu tõelises meioosis (genealoogiline, vertikaalne geenisiire - VGT). Seente tuumade jagunemisviiside ebastabiilsus ja mitmekesisus võib olla põhjuseks, miks nii mõnelgi juhul pärilikkuse ‘võrku’ on ‘puust’ üpriski raske eristada. Kas ka mitokondril on olnud roll homoloogiliste kromosoomide evolutsioonis, jääb mõistatuseks.