õpetust noorusikka jõudavale Aleksandrile. 335. a. varsti pärast Aleksandri kuningaks saamist siirdub A. tagasi Ateenasse ja avab seal Lykeioni gümnaasiumi juures oma õppeasutuse (Lykeion oli üks jumal Apolloni lisanimedest ladina keeles Lyceum ja sealt tulnud meie keelde tänapäeva lütseum), mis saab õigepea enesele nimetuse kui peripateetikute kool (õppetöö toimus jalutades kr.k peripateo- jalutan). Õpetaja pidas ettekannet, kuid peagi muutus see kõigi koosviibijate vestluseks. Kooli elu korraldasid õpilased ise, valides iga 10 päeva tagant eneste hulgast järelevaataja, kes administreeris. Filosoofia kõrval rõhk loodusteadustel. Kuna A. toetas ka tema varasem õpilane Makedoonia Aleksander, kellest oli saanud nüüd maailmavallutaja, siis ainelist puudust kool ei tundnud ja Aleksander saatis õpetajale ka kaugetelt sõjaretkedelt võõraid loomi (legend räägib lausa kaamelist) ja taimi ning lasi oma ametnikel ümber kirjutada 158
tervitamine on tõesti ette nähtud klaase kokku lüües, peab kelner või ettekandja vähemalt nii kaua ootama, kuni külalised on end üleriietest vabastanud ja pilgu peeglisse heitnud. Iga külalise kohta arvestatakse kaks klaasi kokteili, lisaks alkoholivabad joogid. Sobivad ka alkoholivabad kokteilid. Kui on palju inimesi ja pole tseremooniameistrit, käib võõrustajal kõigi külaliste üksteisele tutvustamine vastuvõtusaalis üle jõu. Siis jääb tutvumine koosviibijate hooleks. Kui viibitakse juba ühes seltskonnas, ei tohiks olla probleeme enda ega abikaasa esitlemise ega visiitkaartide vahetamisega. Siiski ei tohi muutuda pealetükkivaks! Kokteiliklaasi taga veedetakse aega kerge vestlusega, räägitakse tühjast-tähjast, näidatakse ennast ja vaadatakse teisi. Seltskonnas ei kehti Eesti vanasõna “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Laudadel on vaagnad hõrgutistega. Fourchette-laual on rikkalik külmade roogade valik
selle peaaegu talumatu ebamugavuse, mida tekitasid temas uued riided, selles täiesti talumatult ebamugavas seisundis, et ta pidi olema kõigi kiituse ja pilkude märklauaks. Lesk ütles, et ta kavatseb Huckile oma katuse all kodu anda ning teda koolitada, ja kui tal raha jätkub, siis aidata tal mõne lihtsa äri avada. Tomi paras hetk oli saabunud. Ta ütles: «Huck ei vaja seda. Huck on rikas!» Ainult koosviibijate kõvasti ohjeldatud viisakus hoidis tagasi kohase ja Heakskiitva naeru selle lõbusa nalja üle. Kuicl vaikus oli veidi piinlik. Tom katkestas selle. «Huckil on raha. Võib-olla te ei usu seda, kuid tal on palju raha. Oh, ärge muiake, ma võin teile näidata. Oodake üks hetk.» Tom jooksis uksest välja. Koosviibijad vaatasid arusaamatult ning huvitatult üksteisele ja siis küsivalt Huckile, kuid selle keelepaelad olid seotud. «Sid, mis Tomiga lahti on?» küsis tädi Polly. «Ta . .
annaabi.ee 
