, kuid nad pole alla annud. Nad teatsid, et
kusagil peab olema ka väljapääs. Nii nad siis võtsid teineteisel käest kinni ja hakkasid
lihtsalt kõndima. Nad komistasid pidevalt ja kõndisid seinte vastu, kuid nad ei loobunud
oma plaanist. Lõpuks väsisid nad nii ära, et tegid puhkepausi.
Mõne aja pärast tõusis üks mõmmidest, sest ta nägi kauguses tulekuma. Ta ei suutnud
tulekuma kaua vaadata, sest tema silmad ei talunud valgust. Ta läks ja ajas oma
koopakaaslase üles. Teine mõmmi oli hämmingus, et nad võivadki siit koledast kohast
pääseda. Nad katsid seejärel oma silmad ja jooksid koos valguse poole. Kui nad oma käpad
silmade eest võtsid, ei suutnud nad uskuda, kus nad olid. Nende silme ees oli maailm, mida
ei olnud nende silmad aastaid näinud. Kollane päike, helesinne taevas, kauguses olevad
metsad, kivil askeldavad lepatriinud, puu all valmivad metsmaasikad ja lillad liblikad-see oli
lihtsalt uskumatu
annaabi.ee 
