Maailma suurimad kõrbed Liibüa kõrb LIIBÜA KÕRB Sahara kirdeosas, Niiluse alamjooksust läänes asuv liivakõrb. Pindala umbes 2mln. km2. Kirdeosas nõgusid (Kattara nõgu 133 m allpool merepinda), lõunas platood ja jäänukmäed (kuni 1934 m). Sademeid enamasti alla 25 mm, põhjaosas kuni 100 mm aastas. Asustus hõre. Liibüa kõrbes elavad matmata suguharu inimesed. Nad on troglodüüdid s.t. koopaelanikud. Juba üle tuhande aasta elavad nad maaalustes koopataolistes ruumides, mida ühendavad koridorid. Kraatritaolistes katuseta siseõuedes hoitakse ka koduloomi. Nii on matmatad kaitstud lõõmava päikese ja külmade ööde eest. Suurim oaas on lõunaosas paiknev Kufra. Toodetakse naftat Tagasi sisukorda
üheainsa keset laupa asetseva silmaga hiiglased, Hephaistose sepasellid. Sagedamini on mainitud Argest, Brontest, Steropest. Võimuvõitluses sulges isa kükloobid maa sügavusse (Antiigileksikon, 1983), kuid Zeus vabastas nad pikast vangistusest. Kükloobid kindlustasid tema valitsust ja sepistasid tema jaoks piksenooli ja välke (Fink, 2000). Eeposes ,,Odüsseia" on kükloobid merede valitseja Poseidoni jõhkrad algelise eluviisiga pojad (Antiigileksikon, 1983), eraklikud koopaelanikud ühel saarel Läänes, tahumatud hiiglased, kes ei hari põlde, vaid karjatavad ainult oma loomi. Üks neist oli metsik Polyphemos, kes ei austanud jumalaid ja tappis inimesi. Teda ja tema liigikaaslasi paigutasid hilisemad autorid elama Sitsiiliasse (Fink, 2000). Hamiltoni teos "Antiikmütoloogia" (1975) jutustab Odysseuse ja Polyphemose kohtumisest. Eksirännakul sattus Odysseus oma meestega randuma avara koopa juures, mille peremees oli jube ja tohutu suur kükloop Polyphemos
kes pole kunagi olnud ahelatest vabad, võib seetõttu paista, et koopast lahkumine kahjustab inimese silmi ja arusaamisvõimet. Kui nüüd selline inimene hakkab neile seletama, et see, mida nemad peavad tõelisuseks, seda pole, ja tõelisus on midagi hoopis muud, siis vaevalt saavad tema sõnad aheldatute silmis väga veenvad olla. Kui koopast väljaskäinu aga peaks oma katsetes teisi asjade tõelises seisus veenda olema väga järjekindel, siis võib see tema vastu meelepaha tekitada ja “koopaelanikud” võivad ta ka tappa. See viimane situatsioon sümboliseerib seda, et inimene ei saa muidugi ka filosofeerides katkestada oma sidemeid meeltega tajutava kehalise maailmaga. Ta jääb kehaliseks ning meeleorganeid omavaks olendiks. Filosoofia ei pruugi kehalis-meelelise maailma üksikasjades orienteerumiseks vahetult kasulik olla, pigemini võib inimene pikaajaliselt mõisteliste aruteludega tegeledes eluvõõras paista (silmad on hämara koopaga harjumatud). Samuti võib
teadnud nendega varasemate kokkupuutumiste läbi. Tõeline tunnetamine, teadmiste hankimise tee on meenutamine, anamneesis. (Hilisemas keelepruugis: anamnesise ja dialektika kasutamisega on võimalik teadmisi kujundada, kui inimesel on aprioorse teadmise potentsiaal hinges olemas.) Järelikult: õige tee tarkuse juurde on andekate inimeste filosoofiline treenimine ideede tundmaõppimisel. Siinkohal on nüüd sobilik pöörduda tagasi koopa-võrdpildi teise, meie teemaarenduse pealiini, juurde. Koopaelanikud kehastavad tavalisi, piiratud argiteadvusega, inimesi. Platon näitab oma mõtteeksperimendis, millised raskused ootaksid vangi, kui ta ahelatest vabastatakse. Suure vaevaga suudaks koopast vabanenud vang uskuda, et tema senine maailm oli varjuderiik. Järeldus: riigivalitsemine tuleb anda parima mõistuse- ja hingehariduse saanud tarkadele, ideedemaailma tundjatele, kes suudavad juhtida piiratud argiteadvusega inimesi (s.o koopaelanikke).
Kompass on suuna määramise mõõteriist. Kompass leiutati muistses Hiinas 1. sajandil pKr. Hiinlased avastasid, et võimaluse korral võtab magnetiidi (teatud rauamaagi) tükk põhja-lõuna suuna. Ka mõistsid nad, et magnetiseeritud nõel toimib samamoodi. Umbes aastaks 1000 selgitasid nad välja erinevuse tõelise ja magnetilise põhjapooluse vahel ning hakkasid kasutama laevade kursil hoidmiseks kompassi. (Steele, P. 1998). Koopamaal- kunstiteos, mida kujutasid koopaelanikud ehk neandertallased. Koopamaalingutel on enamasti kujutatud loomi (põtru, piisoneid), jahistseene. (Morris, N. 2004). Koopamaalingutel oli tähendus. Inimesed uskusid, et maaling aitab neil tabada saaki. Kui kujutati noolest tabatud looma, loodeti, et see tabada saaki ka eelseisval jahiretkel. Värve saadi looduslikest materjalidest. (Kõiv, M. 1994) Punane värv- roostest, must värv- söest, kollane värv- ookrist, valge värv- savist
annaabi.ee 
