väikestele loomadele - ka karule, hundile ja ilvesele. Kobras, saarmas ja mink on veekogude ääres sagedased tegutsejad. 3.Silma Silma Looduskaitseala (pindala 4780 ha) on asutatud 1998. aastal. Kaitseala hõlmab Haapsalu tagalahed, Noarootsi järved ning neid ümbritsevad rannikualad. Kaitseala loomise eesmärgiks oli madalate merelahtede, roostike, rannaniitude ja rannikulõugaste kaitse. Silma looduskaitseala on üks tähtsamaid veelindude pesitsuspaiku ning rändeaegseid koondumiskohti Eestis. Saunja lahte loetakse Väinamere piirkonna üheks oluli-semaks mageveekalade koelmu-alaks. 4.Nigula Nigula Looduskaitseala on Eesti esimene soode kaitseks loodud kaitseala. Nigula raba on lääne- eesti tüüpi lageraba suhteliselt järsu rabarinnaku ja lameda keskplatooga. Rinnak on paremini näha soostiku lääneosas, kus rabapind tõuseb mõnekümne meetri jooksul kuni 3 meetrit kõrgemaks.
Linnualade piiritlemisel lähtuti eelkõige valiku aluseks olnud liikide levikust ja elupaigakasutusest. Vastavalt Linnudirektiivi nõudele hõlmata linnualasse ka "teisi olulisi liike", kasutati selleks Eesti Ornitoloogiaühingu poolt Eestis kaitsekorralduslikult olulisteks liikideks määratud linnuliike, kui nende arvukus alal moodustas vähemalt 1% selle liigi arvukusest Eestis või mitte-koloniaalsetelt liikidel vähemalt 20 paari või kui alal on teisi liigile olulisi koondumiskohti, nagu nt. metsise ja rohunepi mängualad. Suuremaid ja terviklikke alasid eelistati väikestele, sest: 1) suurema elupaigalise mitmekesisuse tõttu tagavad need paremini mitmekesiste nõuetega liikide vajadusi; 2) nad katavad täielikumalt suurt nn kodupiirkonda omavate liikide poolt kasutatavat maa-ala; 3) liigi arvukus ala piires on suurem; 4) serva-ala osakaal (serva pikkuse suhe pindalasse) ja seetõttu ka ümbruse
annaabi.ee 
