Referaat Toomas Karjahärmi`i raamatu "Oleviku minevikud" põhjal.
Niisuguses jutustuses ei avata sündmuste
seoseid ega põhjuseid, kuid neil on mingi süzeeline liin ja läbiv idee.
Euroopas kirjutasid kroonikaid 13. sajandini peamiselt mungad, hiljem ka ilmalikud autorid.
Kroonikate iseloomulikuks jooneks on, et hilisemad kroonikad sisaldavad varasemaid
kroonikaid katkete või ümberjutustusena.
Kuna Eesti asus Saksa kultuuripiirkonnas, siis juurdusid siin saksa ajalookirjutuse
traditsioonid, mis tulevad ilmsiks ka balti kroonikates.7
Kiievi-Vene suurimas koondkroonikas, mille arvatavasti kirjutas Petserski kloostri munk
Nestor umbes aastal 1113, ning Novgorodi ja Pihkva kroonikates leidub teateid Balti
piirkonna ja Eesti ala sõjakäokude ja rüüsteretkede kohta.8
Nüüdisaegsetest Eesti kroonikatest on välja antud erinevate autorite poolt erinevaid teoseid,
mis kajastavad Eesti ajalugu aastatel 1899-2007.9
Nii või teisiti jääb ikkagi üle konstateerida, et uute tekstide avastamise hiilgeajad on ammu
annaabi.ee 
