Kas pole õelusel väike osa meis kõigis? Mõelgem vahelduseks vastupidi kuidas mõõta headust? Aegade algusest peetakse õilsaks inimest, kes omal viisil võitleb kurjuse vastu, olgu selleks kasvõi abikäe ulatamine rahapuuduses (võidame teiste kadedust) või kodutule haavatule esmaabi andmises (lööme teiste viltuvaatamist ja halvustamist sotsiaalse staatuse järgi). Ilma kurjuseta poleks ju tegelikult olemas ka headust. Tänapäevasem näide on kasvõi koomiksitegelased Superman, Batman, Ämblikmees... Nad on paljudele lausa iidolid, kuigi väljamõeldud karakterid, ning seda just tänu oma kohutavate vastaste alistamisele. Kui poleks loodud õeluse kehastust Jokkerit, ei saadaks arvatavasti edu ka Supermani. Inimestele meeldib väljuda hetkeks reaalsusest ning kujutleda olukorda, kus valitsevad vastandid hea ja kuri, valge ja must. Päris maailmas ju üdini ühte kategooriasse langevat persooni pole.
tekkis segadus ja mina ei teadnud, mida asjast arvata. Alguses püüdis tähelepanu kohe küünaldega koor ja Wallenbergi nime sosistamine. Väga pilkupüüdev oli ka lava liikuvus ja dekoratsioonid. Lava muutus ümber palju kordi. Kord oli laval pikk laud, mille kohal rippusid suured lambid, siis tuli lavale puur ja siis vagunid, vanglaseinad ja muud erinevad asjad. Kõige tipuks tulid lõpu poole lavale peale Miki Hiire ka teised elusuuruses Walt Disney tegelased . Palju oli USA sümboolikat. Koomiksitegelased kuulusid ka nende hulka. Peale Mikide ja Minniede oli laval näha ka presidenti Ronald Reaganit ja sõdureid. Lava oli kogu aeg liikumises ja kordagi ei tekkinud venimise efekti. Kokkuvõttes jäi minul ooperist väga hea mulje. Sellele lisab boonuse muidugi ka teadmine, et ooperi looja on kaasmaalane. Minu ooperielamus oli väga suur ja soovitaksin seda kindlasti ka teistele, kui seda uuesti kunagi mängima hakatakse.
annaabi.ee 
