Kainikuiga
suhtes;
3) laps ei kohanegi uues olukorras.
Normaalseks peetaks vaid esimest võimalust, s.t lapse harjumist koolieluga nii, et säilib
koolirõõm. Vaevalise kohanemise või mittekohanemise tagajärjel hakkab laps kooli kartma ja
õppimine muutub vastumeelseks. Õpiedukus langeb. Hirmust ja murest tekib pidev
ülemäärane närvipinge, nn. koolistress. Koolistressi kestev jätkumine võib halvemal juhul
lõpped koolineuroosiga, mis on juba närvihaigus.
Kohanemine kulgeb edukalt, kui uus olukord:
1) rahuldab lapse vajadusi;
2) on võimetekohane;
3) vastab lapse tahtejõule;
4) saabub sujuvalt (antakse aega sellega harjumiseks).
( ,,Õpilase psüühika ja kodune kasvatus" I. Ebber 1982 a. lk. 49)
Kõige vahetumalt on kohanemine seotud vajadustega. On täiesti võimatu kohaneda
olukorraga, mis jätab mingi olulise vajaduse rahuldamata. Teisest küljest kutsub just vajaduste
annaabi.ee 
