Londonis asus pilli teises suunas arendama Charles Wheatstone. Wheatstone pilli nimetati kontsertiinaks. Instrument oli diatooniline ja kaheksanurkse kujuga. 1827.aastal täiendas Viinis seda pilli Cyrill Demian. Ta pakkis suupillid kokku ja leiutas süsteemi, kuidas neisse lõõtsaga tuult puhuda. Pilli nimetus, "akordion", tuli sellest, et vasaku käega sai akorde mängida. Akordion patendeeriti 1829. aastal. 1834.aastal konstrueeris Carl Fridrich Uhling saksa kontsertiina. See pill oli nelinurkne. Mängus osales 4 sõrme, inglise pillil 3 sõrme. Kontsertiina oli tolle aja kohta arenenud pill. Kuna kontsertiinat oli kerge ka kaasas kanda, sai sellest armastatud salongipill nii Londonis kui ka Pariisis. 1840.aastal ehitas Henrich Band Saksamaal uue pilli bandooniumi, mis vahetas välja kontsertiina. Pilli korpus on neljakandiline, nupud on asetatud mitme reana pilli otsaplaatidele. Õhuklappi saab
aastast. Akordioniõpetajatena on Tartu Muusikakoolis töötanud Voldemar Koch, Anatoli Zukov, Elle Käppa, Uno Arro, Endel Jukk. Akordioni eriala valmistab ette orkestrante, orkestrijuhte ja muusikakoolide õpetajaid. Tänaseni on kooli lõpetanud 148 akordionisti. Akordioni sugulaspillid ja liigitus Akordionil nagu ka igal teiselgi pillil on oma sugulaspillid ja liik või liigid. Nendeks on: bandoomium, kontsertiina ja harmoonium.Akordion kuulub klahvpillide ja aerofonide liiki. Akordion on võrreldes näiteks klaveri ja viiuliga küllalt noor instrument. Oma suhteliselt lühikese eluea jooksul on pilli pidevalt täiustatud, mistõttu on nüüdseks uuematel pillidel võimalik mängida vasakus käes kahte erinevat süsteemi. Sellest tulenevalt saab akordioniga mängida mistahes muusikat, alustades kerge- ja rahvamuusikaga, lõpetades jazzi ja tõsiste akadeemiliste teostega
keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu. Lõõtspillide liigid: Diatoonilised lõõtspillid Unisonoorsed lõõtspillid (nt: Vene lõõtspillkarmoska) Bisonoorsed lõõtspillid (nt: Melodeon, Eesti lõõtspill) Hübriidlõõtspill (nt: Trikitixa, Schrammeli lõõtspill, Briti lõõtspill) Kromaatilised lõõtspillid (nt: NuppakordionBajaan, Klahvakordion) Kontsertiinad (nt Inglise kontsertiina, Anglokontsertiina, Chemnitzer, Bandoonium) Eesti rahvamuusika viljelemine tänapäeval? Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm. Varem lauldi pulmades itkusid, rituaalseid pulmalaule ja loitse, kuid tänapäeval pole see kaugeltki nii.
DIATOONILISED LÕÕTSPILLID o Unisoorsed lõõtspillid helikõrgus ei sõltu lõõtsa liikumise suunast, näiteks vene lõõtspill o Bisonoorsed lõõtspillid helikõrgus muutub olenevalt lõõtsa liikumise suunast, näiteks melodeon, eesti lõõtspill o Hübriidlõõtspillid näiteks trikitixa, schrammli lõõtspill, briti lõõtspill KROMAATILISED LÕÕTSPILLID o Nuppakordion näiteks bajaan o Klahvakordion KONTSERTIINAD o Inglise kontsertiina kromaatiline unisonoorne o Anglokontsertiina diatooniline bisonoorne o Chemnitzer o Bandoonium Lõõtspillid Eestis Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestis räägib, et 1886. aastal toimus Virumaal ,,Kalevipoja" seltsi koolimajas ehitamise toetuseks pidu, kus tantsiti lõõtspilli saatel. 20. sajandi
annaabi.ee 
