Ülenev jäme osa ja distaalne vääntoruke imendavad aktiivselt Na tagasi, see tõmbab ka Cl. Neid segmente ei läbi vesi, aktiivne lahuste tagasi imendamine põhjustab progressiivselt toru vedeliku osmolaarsuse vähenemist. Nn. lahjendavad segmendid. Torukese vedelik, mis jõuab kogumisjuhasse on hüpotooniline isegi dehüdreeritud loomas. Esmalt tekitatakse säsis hüpertoonilisus, torukeste vedelik lahjendatakse distaalsetes neforni segmentides – kas uriin eritatakse kontsentreerituna/lahjendatuna, sõltub vedeliku mahu staatusest, plasma toonilisusest, looma vererõhust. ADH määrab ära eritatava uriini osmolaarsuse – määrab ära vee läbilaskvuse kogumisjuhas. Kui vett on palju, siis ADH puudub ja kogumisjuha on suhteliselt läbilaskmatu veele. Kui ADH pole, siis lahjendatud uriin moodustatakse ja üleliigne vesi väljutatakse. Dehüdratatsiooni, hüpotensiooni ja mahu vähenemisel, ADH eritatakse hüpofüüsist. Kui plasma osmolaalsus tõuseb 3-lt 5 mOsm/kg H 2O
Pindäravool oleneb nii meteoroloogilistest teguritest kui ka maa-ala geoloogiast ja pinnamoest. Ainult umbes kolmandik maismaale langenud sademeveest voolab ojadesse ja jõgedesse ning jõuab tagasi ookeanidesse. Ülejäänud kaks kolmandikku aurub, transpireerub või imbub maasse. Pindmist äravoolu võib ka inimene oma vajaduste rahuldamiseks kõrvale juhtida. Valgala – pideva piiriga suletud ala, kuhu langevad sademed voolavad ära kontsentreerituna ühte punkti. Valgalade piirid ühtivad kõrgendikega, ühelt nõlvalt voolab vesi ühte valgalasse, teiselt nõlvalt teise. Hüdrograafiline võrk ehk veekoguvõrk – mingil territooriumil olevad jõed, ojad, järved. Hüdroloogilise režiimi elemendid – veetase ja veerohkuse, veetemperatuuri muutused/kõikumised. Olulisim on äravool, mis iseloomustab veerohkust. Äravoolu saab väljendada: Veehulga (vooluhulga) Q, R kaudu Äravoolumahu W kaudu
ELEKTROFOREESI PUHVER. DNA liikumist mõjutavad elektroforeesipuhvri koostis ja ioontugevus. Ioonide puudumisel (kui foreesipuhvri asemel oleks vesi) on elektrijuhtivus minimaalne ja DNA migreerub väga aeglaselt või üldse mitte. Väga kõrge ioonse jõuga puhvris (nt. 10× foreesipuhver) on elektriline juhtivus väga kõrge ja eraldub palju soojust isegi keskmistel pingetel. Selle tulemusena võib geel sulada ja DNA denatureeruda. Elektroforeesipuhvrid tehakse tavaliselt kontsentreerituna ning neid hoitakse toatemperatuuril. TAE (tris-atsetaat) puhver on neist kõige väiksema puhverdusvõimega ning „väsib“ pikaajalisel foreesil. Sel juhul muutuvad geeli anoodsed komponendid („-„ laenguga) happelisteks ja broomfenüülsinine, mis liigub anoodi suunas, muutub sinakaslillast kollaseks. See muutus algab pH 4.6 juures ja 1õpeb pH 3.0 juures TBE (tris-boraat) on veidi kallim, kuid suurema puhverdusvõimega. Kaheahelalise
annaabi.ee 
