Sissejuhatus Suur osa inimesi teeb trenni harrastuskorras ja omal käel, see aga võib viia spordivigastuste tekkeni. Harrastussportlastel võivad tekkida kahte tüüpi vigastused traumad ja ülekoormusvigastused. Traumade oht on suurem spordialadel, kus on suurem kontakt teiste inimeste ja näiteks palliga (kontaktspordialadel). Sellised levinuimad spordialad on käsi- ja korvpall, jäähoki jne. Ülekoormusvigastused tekivad sellistel aladel nagu rattasport, jooksmine jt. Spordivigastused moodustavad peaaegu neljandiku kõigist laste ja noorukite vigastustest. 7080% spordivigastustest kuulub kergemate vigastuste hulka (põrutused, venitused, marrastused jm). Levinumad vigastused Harrastussportlaste seas on levinuimad traumad meniski vigastus, kannakõõluse rebend, sidemevigastused, hüppeliigese nikastus jms
Põlveliigese stabiilsus on põhiliselt tagatud nelja sidemega eesmise ja tagumise ristatisideme ja kahe külgsidemega. Ristatisidemed takistavad liigese ülemäärast sirutust ja painutust, külgsidemed aga nihkumist külgedele. Harva tekib trauma- järgselt üksiku sideme rebend, sagedamini on vigastatud mitu sidet ning menisk. Vigastused põlveliigese sisemisel poolel on seotud sisemise külgsideme ehk kolla- teraalsideme vigastusega. Vigastusi esineb sageli just kontaktspordialadel jalg- pall, korvpall, judo, maadlus, jäähoki jm. Sisemise külgsideme vigastusi esineb enam kui välimise sideme vigastusi. Vastavalt raskusastmele eristatakse venitust, osalist rebendit, täielikku rebendit. Vigastus tekib tavaliselt järgmistel põhjustel: - tugev löök või surve liigese välisküljele, Vigastusi esineb - põlveliigese ülesirutus ja ülepainutus,
annaabi.ee 
