RH dispersioon vees Vesi ja amfipaatne molekul Amfipaatne molekul omab nii polaarseid kui mitte-polaarseid regioone Polaarne on hüdrofiilne ja mitte- polaarne hüdrofoobne Näiteks rasvhappe molekul, millel on pikk mitte-polaarse, vett tõrjuv ,,saba" ja väike polaarne ,,pea" RH kogumid Rasvhapete hüdrofoobsed lõigud moodustavad kogumeid, et omada veega vähimat kokkupuutepinda ning polaarsed osad paigutuvad maksimaalse kontaktpinnana tekib termodünaamiliselt stabiilne moodustis mitsell Fenomen on oluline membraanide RH mitsell tekkemehhanismis Valgumolekulide kuju vesilahuses · Fibrillaarsed ahela laenguga või polaarne lõik "tõmmatakse" vee molekulide poolt pikaks · Globulaarsed ahela neutraalne lõik tõugatakse ümbritsevate vee molekulide poolt tihedaks gloobuliks Vee dissotsiatsioon
Osmolaarsus – lahustunud osakeste arv lahustis. Reguleerib lahusti liikumist rakkudest piiritletud ruumis. Hüdrofoobne – vett hülgav. Rasv, sest ta on neutraalne. Rasv tõrjutakse äärtesse või surutakse kokku. Hüdrofiilne – kõik osakesed, millel on mingit sorti laeng. Vesi tõmbab osakesed laiali ja tekib fibrillaarne molekul. - Rasvhapete hüdrofoobsed lõigud (sabad) moodustavad kogumeid, et veega mitte kokku puutuda ning polaarsed osad (pead) paigutuvad maksimaalse kontaktpinnana. Nii tekib rakumembraan. - Valgumolekulide polaarne lõik tõmmatakse vee molekulide poolt pikaks (fibrillaarne) ja ahela neutraalne lõik pressitakse tihedaks gloobuliks (globulaarne) Vee 3 olekut: happeline, neutraalne, aluseline pH – lähtub vesinikioonide arvust ehk mõõdab prootonite arvu lahuses. OH - ja H+ ioonide kontsentratsioonide korrutis on alati konstantne (10 -14), järelikult võimalik arvutada teine pool. pH’st sõltub enamik bioloogilisi protsesse.
annaabi.ee 
