Tänapäeval oskab hambaarst või suuhügienist kaariesesse haigestumise riski ja põhjusi küsitluse põhjal hinnata ning koostöös patsiendiga kaariesehaigust hambasõbraliku käitumisega hallata. Patsient peab mõistma, et hamba kõvakoe mineraalainevahetus on loomulik looduslik protsess, mille kulgu on temal endal tervisliku käitumisega vajalik kontrollida. Hambaarst diagnoosib kõvakoe kaariesekahjustusi visuaalse ja radioloogilise leiu põhjal. Röntgenpildilt on hammaste kontaktpindadelt alanud kahjustused näha aastaid varem võrreldes ainult silmaga vaatluses leitavale. Diagnoosimisel võib tehniliste abivahenditena kasutada ka optilist läbivalgustamist või laseraparatuuri. Haigestumise riski hindamiseks kasutatakse dieedianalüüsi ja vajadusel süljeteste. Anamneesis selgub tavalisimaks haiguse põhjuseks hambavaenulik janujook või sage põhitoidukordade vaheline näksimine. Hammaste vastupidavust happerünnakule saab tõsta piisavalt tihti optimaalses
vedelikus materjali pinnal), - hüdroabrasiivne erosioon (pinna kahjustust põhjustavad vedelikus olevad tahked osakesed ja vedeliku vool). Erosioonkulumisel sõltub kulumismehhanism ühelt poolt sellest, kui suur on osakeste kõvadus ja energia ja teisalt, keskkonna keemilisest agressiivsusest. Hõõrdekulumine ehk liugekulumine (sliding wear) on protsess, mis toimub töötavate pindade hõõrdumisel ja mille tulemusena eraldub materjal kontaktpindadelt (joon.3).. Fn Fh Joon.3. Hõõrdekulumise skeem (Fn normaaljõud, Fh hõõrdejõud) Hõõrdekulumine on keerulisema iseloomuga võrreldes teiste kulumisliikidega, kuna ta sisaldab peale mehaanilise kulumise (materjali lõikamine ja kriimustamine),ka adhesiooni, pinnaaluste mikropragude teket ja levimist, materjali kandumist ühelt kontaktpinnalt teisele, pinnakareduste muutumist sissetöötamisperioodil,
annaabi.ee 
