Sallivusest autentse eetikani
Kaplanile1 on ühiskondade nn areng ja Looja ise võimaldanud olla sallivusele ja
autentsele eetikale2 rajatud aluspõhjal töötegijaks kolmes rollis ja seoses korraga:
1) seoses inimestega, üksikisiku hingehoiuga,
2) seoses evangeeliumiga, teoloogiaga,
3) seoses institutsiooniga, kirikuga.
Neid kolme rolli ja seost võib kaplan üleilmastumise protsessis sattuda, ja ilmselt satubki,
aktualiseerima erinevates ühiskondlikes korraldustes: impeeriumites, rahvusvahelistes
ühiskondades, konsotsiatsioonides, rahvusriikides, sisserändajate ühiskonnas. Loetletud
viis korraldust võivad esineda nii poliitilis-riiklike ühendustena ükskõik kus maailma
nurgas kui ka siseriiklikes avalik-õiguslikes või eraõiguslikes institutsioonides.
Käesolevas töös proovingi kaplanile anda mõningast kasulikku mõtlemis- ja võrdlusainet
sallivusest ja autentsest eetikast ülalnimetatud kontekstist lähtudes.
Esimene küsimus on, et mis see sallimine on ja kuidas see käib? Kas enamik inimesi