EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Nimi Liigikaitse ja sellega seonduvad probleemid Suur-konnakotka näitel Iseseisev töö aines Sissejuhatus keskkonnaõigusesse Keskkonnakaitse õppekava Juhendaja: … Tartu 2016 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Suur-konnakotkast kahjustavad tegurid....................................
.................................................................. 12 3.1 Kaitsekorraldus eesmärgid...................................................................... 12 3.2 Liigikaitse meetmed................................................................................ 12 3.3 Elupaikade kaitse.................................................................................... 13 3.4 Lähima viie aasta planeeritavad tegevused............................................ 14 4. Suur-konnakotka kaitse lahenduste elluviimine............................................ 17 4.1Suur-konnakotka kaitset puudutavad seadused....................................... 17 4.2 Elupaikade piiritlemine............................................................................ 18 4.3 Elupaikade soodsa seisundi tagamine..................................................... 19 4.4 Suur-konnakotkaste rõngastamine.......................................................... 20 5. Kontroll.............
Väike konnakotkas Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on nii Eestis kui mujal Euroopas üks arvukamaid kotkaid, aga kuulub siiski ohustatud liikide hulka. Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Väike-konnakotka elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuserohketes puistutes. Väike-konnakotkas pesitseb nii okas, leht- kui segametsades, kuid reeglina väldib männikuid. Peapuuliigiks on kahel kolmandikul pesapaikadest kuusk. Jahti eelistatakse pidada niitudel, samuti jahitakse luhtadel ja põldudel. Enamiku toidust
perioodilise koondumise paik, kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht, lõhe või jõesilmu kudemispaik, pruunkaru talvitumispaik, jõevähi looduslik elupaik, mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak. - (Lisaks suuliselt ütleks, kui tahame: Looduskaitseseaduse kohaselt tekib püsielupaik automaatselt 1) lendorava pesapuule ja seda ümbritsevale alale 25 meetri raadiuses; 2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 200 meetri raadiuses; 3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses; 4) väike-konnakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 100 meetri raadiuses; 5) kaljukotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 500 meetri raadiuses; 6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses.) - Eestis on moodustatud püsielupaigad eelkõige I ja II kaitsekategooria liikide elupaikade ja kasvukohtade säilitamiseks.
kaitsealadel veel 510 paari (Kotkaklubi 2008), mis tähendab, et kaitse all võiks olla 50 paari pesapaigad. Praeguste hinnangute kohaselt on must-toonekure arvukus ligi 80 paari ja seega on teada vaid 60% Eestis pesitsevate must-toonekurgede pesapaigad. Seega on ligi 30 paari elupaigad potentsiaalselt hävimisohus (5). LIFE projekti oodatavateks tulemusteks on: · 2800 ha Natura 2000 biotoope (luhad) taastatud ning nende edaspidine majandamine korraldatud tagades suur-konnakotka, väike-konnakotka ning must-toonekure toitumisbiotoopide säilimise pilootaladel. · Vähemalt 65 ha metsamaad ostetud riigile · Suur-konnakotka, väike-konnakotka ning must-toonekure kaitsekorralduslikud meetmed ellu viidud ning liikide tegevuskavad uuendatud järgmiseks 5 aastaks. · Toimiv rahvusvaheline ja siseriiklik koostöö nimetatud liikide kaitse korraldamisel
lindude kaitset ning osales aastal 1925 Luksenburgis toimunud rahvusvahelisel linnukaitsekongressil. Lisaks sellele oli ta aastal 1926 kuni 1930 rahvusvahelises ornitoloogilises komitees Eesti esindajaks. Mihkel Härms oli Eesti esimene kutseline ornitoloog. On kirjutanud „Eesti linnustik“ aastal 1927. (Eesti Entsüklopeedia) 29. Kui suur on Eesti haudeasurkond väike-konnakotkal? (paaride arv, võimalikult kaasaegne info, mitte vanem kui 10 aastat) Väike-konnakotka asurkond on meil Eestis hetkel suhteliselt stabiilne ning heas seisus. Eesti mandriosas pesitseb umbes 500-600 paari. Kõige sagedamini võib neid kohata Lõuna- ja Ida- Eestis, kuna Eesti asub selle liigi levila loodepiiril. Saartel aga pole senini liigi pesitsemist tuvastatud. Väike-konnakotka asustusala pole väga suur- ta pesitseb ainult Kesk- ja Ida-Euroopas ning talvitub Lõuna-Aafrikas. (Looduskalender 2011)
konnakotkas, kaljukotkas ning kalakotkas. Soomaa rahvuspargis on tõestatud kahe kotkaliigi pesitsemine kaljukotkas ja väikekonnakotkas. Arvukaim Soomaal pesitsevast kahest kotkaliigist on väike-konnakotkas. Seda suurekonnakotkaga sagedasti vahestusse aetavat lindu pesitseb rahvuspargis 5-6 paari. Liigile sobivad pesitsemiseks ka rahvuspargi väljajäävad alad. Nii on teada Soomaa rahvuspargi vahetus läheduses pesitsemast 4 väike- konnakotka paari. Pesitsemiseks sobivad liigile luhtadeäärsed kuuse-segametsad ja lodud. Kui pesa rajatakse luhaservast kuni 500 m kaugusele, siis saagijahile käiakse peamiselt ikka heinamaadel ja luhamaadel. Pesapuuna kasutatakse peaaegu eranditult kuuske. Suurtest okstest ehitatud pesa paikneb tavaliselt vigastatud tüve ,,jõnksul", harvemini külgokstel ja oksahargis. Aprilli lõpul mai algul ehitakse pesa värskete puuokstega. Ehitamiseks kasutatakse võrdselt nii oksapuu- kui ka lehtpuuoksi
tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suur- konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väike-ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. Toitumine Konnakotkad jahivad saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, kuid ka
Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suurkonnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väikekonnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väikeja suurkonnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 k g.
ka tehispesadele. Levik Eelkõige pesitseb Ida- ja Lõuna-Eestis ja levib ka tasapisi lääne poole. Konnakotkad Meie kotkastest ainsana on väike-konnakotkas suutnud kohaneda kultuurimaastikuga, mis on üks peamisi põhjuseid miks ta püsib siin. Väike-konnakotkas on meie kõige sagedasem kotkas. Konnakotkale ei sobi viljapõllud ega inimasulad. Vajab hoopis niidetud niite ja raiumata metsi. Suure-konnakotka kohta puuduvad täpsed andmed, mistõttu maailm peab teda kaduvaks liigiks. Kirjeldus Välimuselt on mõlemad konnakotkad sarnased. Tiibade siruulatus on 130-180cm. Vanemate lindude sulestik on üleni pruun, noorematel seevastu on rohkem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga. Kaugelt vaadeldes on neid võimalik eristada ainult lennustiili järgi. Konnakotkas hoiab lendamisel tiivaotsi allapoole, aga hiireviul on need reeglina ülespoole
teisedki väiksemad alad on Eestis kaitse all. Kaitstavate loodusobjektide seadus sätestab väljaspool kaitsealasid asuvate pesapuude ümber 500 m raadiusega kaitsetsooni, kuhu inimesed ei tohi minna 15. veebruarist kuni 31. juulini. Kaitsealadel olevad pesapaigad on arvatud üsna range reziimiga sihtkaitsevööndisse. 2003. aasta seisuga asus kotkameestele teadaolevast 35 pesapaigast ainult viis väljaspool kaitsealasid. . Suur-konnakotka ja must-toonekurega võrreldes on kaljukotkal siiski head ajad: lausraied pole veel jõudnud rabasaartele ning loodetavasti ei jõuagi. Ebakindel on siiski nende kaljukotkapaaride elu, kelle pesakoht ei ole uurijatele ja kaitsjatele teada. Kindlasti ei asu nad kõik turvalistel kaitsealadel, nende pesapaigad võivad jääda inimeste meelevalda. Kasutatud kirjandus Harri Kontkanen, Asko Lõhmus ja Toni Nevalainen, "Röövlinnud ja metsamajandus", Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
Kaevandamisluba taotlevad kolm kaevandusettevõtet (Filippov 2010). Ehitusmaavarade arengukava järgi on Nabala maardla lubjakivivaru rohkem kui 555 miljonit kuupmeetrit. (Käärt 2011) Karstialal voolab kaheksa maa-alust jõge, neist pikim on 11 km Kurevere jõgi. Piirkonna suuremad karstialad Nabala, Tuhala ja Kuimetsa on maa-aluste vooluteede kaudu seotud. Nabala karstialal kasvab 34 liiki haruldasi taimi, neist 22 liiki käpalisi. Samas asuvad seal musta-toonekure ja väike-konnakotka püsielupaigad. Nabala asustuse vanus on arheoloogia andmeil ligi 3000 aastat (Kink 2009). Kohalikud inimesed kardavad, et kaevandamine rikuks karstiala veereziimi ja jätaks elanike kaevud veest tühjaks. Samuti võib kuivaks jääda turismiobjektina tuntud Tuhala nõiakaev. (Filippov 2010) Kaevanduste vastu ,,Ainuüksi Nabala piirkonda kavandatava Nõmmküla lubjakivikarjääri keskkonnamõjude
mille kallastel on valdavalt lamminiidud. Rabade vahelised alad on kaetud metsamassiividega. Tähelepanu väärivad alal esinevad lammi- ja lodumetsad (Lapp, 2001). Perioodiliste üleujutuste viljaka toime tõttu olid praktiliselt kõik siinsed jõelammid kunagi kasutusel luhaheinamaadena, millele andsid kauni maastikulise ilme põlistammed. Kevadisel tulvaperioodil on jõelammid linnurikkad, kuid haudelinnustik on seal üsna vaene. Soomaa soised metsa ja lammid on väike-konnakotka, musta- 11 toonekure armastatud elupaigaks, soosaartel pesitseb kaljukotkaid. Haruldastest imetajatest leidub Soomaal lendoravat ja laane-karihiirt (Kuresoo, 1998). Endla soostik Pandivere kõrgustiku servaalal asuv 8050 hektari suurune soostik on Eesti kõige paremini uuritud sookompleks (Kuresoo, 1998). Tänaseks on mõistetud, et veeküllus on sealse looduse suurim väärtus. 1981 aastal võeti soostiku keskosa kaitse alla (Leito, 2003)
4. Püsielupaik: Väljaspool kaitseala asuv, LKSi kohaselt piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav: kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik. Püsielupaik võib olla määratletud ka pesapuu ja raadiusega. Teavitamiskohustus; Uus püsielupaik - sihtkaitsevööndi kaitsekord; Ajalised liikumispiirangud; Inimesel on keelatud viibida kalju- ja merikotka püsielupaigas 15. veebruarist 31. juulini, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas 15. märtsist 31. augustini. Karu püsielupaik on ühekordne, kuni 15. aprillini. I ja II kategooria liigi elupaika ei avalikusta. Metsise ( II kat) püsielupaigas on keelatud metssea lisasöötmine. 5. Looduse üksikobjekt: Väärtus: teaduslik, esteetiline või ajaloolis-kultuuriline. Objekt: elus või eluta loodusobjekt: puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank, astang, paljand, koobas, karst või nende rühm. 6
perioodilise koondumise paik, kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht, lõhe või jõesilmu kudemispaik, pruunkaru talvitumispaik, jõevähi looduslik elupaik, mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak. Looduskaitseseaduse kohaselt tekib püsielupaik automaatselt 1) lendorava pesapuule ja seda ümbritsevale alale 25 meetri raadiuses; 2) merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 200 meetri raadiuses; 3) suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses; 4) väike-konnakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 100 meetri raadiuses; 5) kaljukotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 500 meetri raadiuses; 6) väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 meetri raadiuses. 66. Elupaiga ja liigi soodne seisund (1) Loodusliku elupaiga seisund loetakse soodsaks, kui selle looduslik levila ja alad, mida
annaabi.ee 
