Ingardeni põhjal > kirjandustekst on osalt autoir kavatsuste väljendus, aga sisaldab ‘tühikuid’ või ‘määratlematuid elemente’ > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja). Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine, retrosepktiivsus, rekonstruktsioon). Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline. Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja. Vihjeline lugeja > sisaldub tekstis kui keegi, kes reageerib teatud viisl tekstis sisalduvatele lugeja reaktsiooni esile kutsuvatele struktuuridele. Tegelik lugeja > reaktsioone määravad kogemused, teadmised jne. Järgides trükitud teksti, lugeja mõtestab enda jaoks seda, mida ta on lugenud, selle põhajl ootused sellele, mis tuleb > tekst ei täida alati ootusi > ootuste mittetäitumine e. Vead on teksti tähenduse olulised osad, teatud sorti tähendus-kogemus
R. Ingardeni põhjal > kirjandustekst on osalt autoir kavatsuste väljendus, aga sisaldab `tühikuid' või `määratlematuid elemente' > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja) Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine, retrosepktiivsus, rekonstruktsioon). Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline. Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja. Seega, kirjandusteos ei saa olla täiesti identne ei tekstiga ega ka selle konkretiseeringuga, asetseb nende kahe vahel. "Teos on enam kui tekst, sest tekst saab elavaks alles siis, kui ta on konkretiseeritud, pealegi ei ole konkretiseering mingil juhul sõltumatu lugeja individuaalsest soodumusest /.../ Teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena." (Iser 1990: 20902091)
‘tühikuid’ või ‘määratlematuid elemente’ > lugeja täidab need oma osalusega (on teksti kaaslooja) Kirjanduses toimub tähenduse loomine läbi lugeja osaluse (teatud ootused, nendes pettumine või nende täitumine, retrosepktiivsus, rekonstruktsioon). Kirjandusteosel on kaks poolust: kunstiline ja esteetiline. Kunstiline poolus on seotud autori loodud tekstiga ja esteetiline selle konkretiseeringuga, mida teeb lugeja. Seega, kirjandusteos ei saa olla täiesti identne ei tekstiga ega ka selle konkretiseeringuga, asetseb nende kahe vahel. “Teos on enam kui tekst, sest tekst saab elavaks alles siis, kui ta on konkretiseeritud, pealegi ei ole konkretiseering mingil juhul sõltumatu lugeja individuaalsest soodumusest /…/ Teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena.“ (Iser 1990: 2090–2091)
annaabi.ee 
