· Blastospoorid õrnad pungumisel eralduvad väikesed rakud (pärmidel) · Mütseel jaguneb aja jooksul kasvades sõltumatuteks osadeks Sugutu paljunemisrakud tekivad spets. eoslates, spets. hüüfidel ( erinevus vegetatiivsest): A. Rakusese tekkega eoslad (sporangiumid) enamasti ümarad: · Eosed viburitega: zoospoorid levivad veekeskkonnas · Aplanospoorid levivad tuulega B. Hüüfi tipmise tekkega eoslad · Koniidid (lülieosed). Koniidikandjate rühm: pükniid Suguline · Haploidsete (sooliselt eristumata/harva eristunud) hüüfirakkude ühinemisele järgneb rakutuumade ühinemine · Haploidsete hüüfide ühinemise järel moodustub dikaarüon kakstuumsete rakkudega hüüf, mille tuumad jagunevad samaaegselt, tuumade ühinemine toimub enamasti vahetult enne meioosi (kott ja kandseened). Seened, vaatamata valdavale soo puudumisele, on sageli isesteriilsed. Seentel võib esineda ka 4 või ka nt. 13 sugu. LIMASEENTE HK.-D
Blastospoorid õrnad pungumisel eralduvad väikesed rakud (pärmidel) Mütseel jaguneb aja jooksul kasvades sõltumatuteks osadeks Sugutu paljunemisrakud tekivad spets. eoslates, spets. hüüfidel ( erinevus vegetatiivsest): A. Rakusese tekkega eoslad (sporangiumid) enamasti ümarad: Eosed viburitega: zoospoorid levivad veekeskkonnas Aplanospoorid levivad tuulega B. Hüüfi tipmise tekkega eoslad Koniidid (lülieosed). Koniidikandjate rühm: pükniid Suguline Haploidsete (sooliselt eristumata/harva eristunud) hüüfirakkude ühinemisele järgneb rakutuumade ühinemine Haploidsete hüüfide ühinemise järel moodustub dikaarüon kakstuumsete rakkudega hüüf, mille tuumad jagunevad samaaegselt, tuumade ühinemine toimub enamasti vahetult enne meioosi (kott ja kandseened). Seened, vaatamata valdavale soo puudumisele, on sageli isesteriilsed. Seentel võib esineda ka 4 või limaseentel ka nt. 13 sugu
tootmiseks. Füko mütseetide klassi kuulub ka Phytophthora, mis kahjustab kartulil lehti ja m ugulaid. Selle seene m ütseel levib kahjustatud taimeosal, p õhjustades rakkude närbumist. Asko mütseedid ehk kottseened. Selle klassi seentel on ristvaheseintega paljudeks rakkudeks jaotatud m ütseel. Asko mütseedid paljunevad nii sugulisel kui ka mittesuguliselt. Mittesuguline paljune mine toimub koniidide abil, mis m o odustavad vertikaalsete koniidikandjate otsas ja on mitmesuguse v ärvusega, suguline paljune mine aga raskustes ehk e oskottides m o odustavate e oste abil. Kottseente hulka kuulub palju liike, ühed neist põhjustavad toiduainete rikne mist, teisi aga kasutatakse tehnikas. Suure ma tähtsuse ga on kaksperekonda Penicillium ja Aspergillus. Penicilliumil m o odustavad koniidid harunevate pintslitaoliste koniidikandjate otsas. Se ene eri liikidel on koniidid erineva värvuse garohelised, valged jne.
4) Mütseel jaguneb aja jooksul kasvades sõltumatuteks osadeks. Sugutu paljunemine see tähendab seentel tekivad paljunemisrakkud kindlates eoslatres, kindlates seeneniitides. On kahte tüüpi: 1) rakusisese tekkega eoslad (sporangiumid), kus eosed tekivad ühe suure raku sisse. Enamasti ümarad. On kas viburitega eosed zoospoorid või ilma viburita (tuulega levivad) aplanospoorid. 2) Hüüfi tipmise tekkega eoslad, lülieosed ehk kiniinid. Koniidikandjate rühm: pükniid. Sugulisel paljunemisel eristatakse kahte tüüpi: 1) haploidsete rakkude (hüüfide) ühinemisele järgneb kohe rakutuumade ühinemine. 2) haploidsete seeneniitide ühinemisel moodustub dikaarüon kakstuumne seeneniit. See tähendab, et tekib kaks tuuma, tuumad jagunevad sama aegselt, tütarrakkudesse üks rakutuumake(?). Rakutuumade ühinemine toimub vahetult enne meioosi. Kakstuumne rakutuum on haploidne, rakk tervikuna diploidne. (seeneniit kasvab ainult tipust)
mis isoleerivad suguliselt paljunema hakkava mütseeliosa. / (Ainulaadne tunnus – Woronini kehaksete olemasolu mõlemal pool vaheseina) KANDSEENTEL: Dolipoorne rakuvahesein moodustub kesksest poorist, vaheseina paksenditest vastu poori ning mõlemalt poolt poori katvast poorimütsist. viljakehade moodustumine mono- ja dikarüoosetest hüüfidest; KOTTSEENTEL dikarüoosetest hüüfidest eoste, koniidide, sporangiumide ja koniidikandjate tüübid. KOTTSEENTEL: kotteosed, Kotteoste arv eoskotis on enamasti 8, võib olla aga ka 1-4 või suurem kui kaheksa, ulatudes tuhandeni. Kotteosed on väga erineva suuruse ja kujuga (kerajatest niitjateni), ühe või mitmerakulised, hüaliinsed või värvunud. Nende kest on kas sile või ornamenteerunud. Eoskotid on erineva kujuga kerajatest kuni silindrikujulisteni ning nad arenevad kas vabalt mütseelil või viljakehades, kus nad paiknevad kas läbisegi või korrastatult e. hümeeniumina.
fragmobasiididega kandseened (nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge). 17. Teisseened- Deuteromycetes, Fungi imperfecti. Liike u. 30 000. Hüüfid on vaheseintega. Paljunemine toimub koniidide abil. Suguline paljunemine puudub. Klassi kuuluvad seened on parasiidid ja saprofüüdid. Paljud liigid on looduses laialt levinud, põhjustavad tihti põllumajandustaimede haigestumist ja hukkumist. Teisseeni liigitatakse koniidikandjate paiknemise ja koniidide kuju järgi. Koniidikandjad võivad paikneda väikeste kimbukeste ehk koreemiumidena, hüüfide põimikul ehk stroomal, kerakujulises või ovaalses pükniidis. 18. Vetikad- Algae. Vetikad on taimeriigi ürgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal üle terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste püsivuse tõttu on paljud vetikad nüüdisajani säilitanud esialgsest väga vähe erineva kuju. Need on
fragmobasiididega kandseened (nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge). 17. Teisseened- Deuteromycetes, Fungi imperfecti. Liike u. 30 000. Hüüfid on vaheseintega. Paljunemine toimub koniidide abil. Suguline paljunemine puudub. Klassi kuuluvad seened on parasiidid ja saprofüüdid. Paljud liigid on looduses laialt levinud, põhjustavad tihti põllumajandustaimede haigestumist ja hukkumist. Teisseeni liigitatakse koniidikandjate paiknemise ja koniidide kuju järgi. Koniidikandjad võivad paikneda väikeste kimbukeste ehk koreemiumidena, hüüfide põimikul ehk stroomal, kerakujulises või ovaalses pükniidis. 18. Vetikad- Algae. Vetikad on taimeriigi ürgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal üle terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste püsivuse tõttu on paljud vetikad nüüdisajani säilitanud esialgsest väga vähe erineva kuju. Need on