kontsentratsioon on siseõhus suurem kui väljas. Pintselhalliku eosed sisaldavad kõige rohkem mükotoksiine, kuigi pinnaniidistik sisaldab neid samuti. Tähtis on teada, et eoste mürgisus ei vähene seene suremisel. Sageli ei osata sellele piisavat tähelepanu pöörata ja väidetakse, et hallituskord on juba ammu ära kuivanud. Ohtlikke toksiine produtseerivad vees kasvav P. citrinum ja rohehallituse tekitaja toiduainetel P. expansum. Mikroseened perekonnast Fusarium Link. Fr. on looduses konidiaalstaadiumis laialt levinud. Selle seeneperekonna liigid on väga mitmesuguste omadustega, alates saprofüütsetest kuni parasiitseteni. Kuid nende hulgas on ka liike, mis võivad taimede juurestikul esineda sümbiontidena. Erinevates tingimustes võib sama liik ilmutada kas sümbiotroofseid või parasiitseid omadusi. See näitab selle seeneperekonna esindajate suurt labiilsust, mis võib avalduda ka nende morfoloogias ja põhjustada liikide määramisel teatud raskusi
genoomi suurusega eoseid, mis olid lähedased nende eellastüvedele genoomi suurustele (Kullman et al., 2005b). Võib arvata, et selline divergents kajastab hübriidse genoomi saatust meioosis (Kullman, 2000, 2002b). Kottseente Peziza varia ja P. violacea kompleksi liikidel võib leida polüspoorsetest kultuuridest heteroploidseid hüüfe (avaldamata andmed), seetõttu võib kahtlustada neil paraseksuaalse tsükli olemasolu. P. varia ja P. violacea kompleksi liikidel esineb konidiaalstaadiumis anamorf Oedocephalum sp. (Öpik, 1998). Tuleks kontrollida, kas monospoorsete tüvede ristamisel kultuuris esineb anastomoose, tuumade liitumist ja haploidiseerumist ning koniidide DNA-sisalduse heteroploidsust (NB! sugulisel paljunemisel liituvad tuumad alles viljakehas, vahetult enne eoskoti teket). P. varia ja P. violacea kompleksid erinevad oma paljunemistüübi poolest. Esimene on homotalne, teine heterotalne (Weber, 1992). Valitseva seisukoha järgi on sugulise paljunemise puudumine
annaabi.ee 
