Goethe "Fausti" analüüs
Fausti majanduslik seis on ka kehv. ,,Ka muuga hoobelda ei saa,
puudub au ja toredus, maja ja maa. Kas on koerapõligi nõnda hale? Seepärast ma andun
nüüd maagiale, et kuuleksin mõne vaimu käest maailma juhtivast imeväest, et enam
tarkust kogu aja mul teeselda ei oleks vaja, vaid mõistaksin, mis on su tuum, maailm ja
elu, aeg ja ruum, ja näeksin kõikeloovat jõudu ja sõnadest ei tunneks õudu." Enda kambris
tunneb Faust end nagu vangikongis: ,,Veel olen, ah, siin konginurgas!" Peale Wagneriga
vestlemist ning mõningat mõtisklust tuleb Faustile veelgi suurem masendus peale. Ta peab
end suhteliselt tähtusetuks, leiab end lootusetus olukorras. Ta jõuab ka järeldusele, et
inimene ei ole mitte keegi. Ta ütleb: ,,Ma ainult tõuk, kes põrmus rada kaevab." Faust
ütleb, et rutiin tapab kire kõige vastu, mis enne armas oli ning kurdab selle üle, et pole
vaatamata suurele õppimisele kuskile jõudnud. Ta oli ise samuti kaotanud kire teaduste
vastu
annaabi.ee 
